Wednesday, March 5, 2008

Lubame MSN-s 0,9 promilli ja teeme naastrehvid arvutile kohustuslikuks!

Kui Kaja oma blogiga koolimajja jõudis, oli mul Ekspressi palvel kirjutatud kommentaar juba avaldatud. Aga kordame siis üle.

Inimkäitumisel on ikka kummalisi külgi. Oleme uhked oma Skype-poiste maailmatasemel ettevõtmise üle, kuid selmet, et seda kasutada, teeme ise oma elu raskeks. Vaidleme naastrehvide üle, istume ummikutes ja kirume parkimiskorraldajaid. Aga võiks parem vaadata, millised võimalused me kasutamata jätame.

Tegelikult tahtsin hoopis eestlaste e-käitumisest kirjutada, kuid jõudsin jälle autostumise pahedeni. Tea, kas oli põhjuseks järjekordne ebameeldiv pealinnaskäik või on neis kahes tarbevahendis midagi olemuslikult sarnast. Kindlasti kiire kasutajaskonna kasv ja personaliseerumine. Vanasti said arvutuskeskuste ja autobaaside hüvedele ligi vaid väljavalitud, täna peetakse normiks, et peres peab nii autosid kui arvuteid olema sama palju, kui pereliikmeid. Kõige suuremad autoparklad ja kõige kiiremad arvutivõrgud on ülikoolide ümbruses. Kellel pole, see kadestab naabrit ja kellel on, tahab uhkemat. On siiski ka erinevusi. Näiteks kasutajateadlikkus. Ja ühiskonna valulävi teatud teemade arutamisel. Kõige parema pildi sellest, mis inimestele korda läheb, annab kommentaaride hulk populaarsetes portaalides. E-teemasid, mida entusiastid ja riiklikult toetatud propagandistid püüdlikult päevakorras hoiavad, kommenteerivad tavaliselt vaid samad entusiastid ise. Piisab aga avaldada mõni lugu liiklusjoomarlusest, paraparkimisest, prominentkihutamisest või – viimane poleemika – naastrehvidest, kui igaüks teab midagi arvata. Kommentaaride hulk jõuab kiiresti sadadesse ja annab ajakirjanikele ainet mitmeteks päevadeks. Pime roolijoodik sai ruttu rahvuskangelaseks, kuid kes mäletab kevadise kübersõja kindraleid? Jah, tagantjärele püütakse küberkaitsjaid küll kilbile tõsta, kuid see on pingutatud ega pälvi kuigi palju kaasamõtlejaid.

Ometi oli meil ju tiigrihüpe. Ja E-eesti. Mis on neist küll saanud? On’s meie infoliiklus sama ummistunud kui Tallinna kesklinn või eluohtlikum kui Tartu maantee? Justnagu ei oleks. Sellegipoolest paistab E-eesti juba ammu enam mitte hüppav tiiger, pigem priske ennasttäis kodukass, kellele meeldib mõelda, et ta on lõvi. Ja autoga sõita. Loorberitele oleme puhkama jäänud. Aga see vist paistab olevat Euroliidu üldine trend. Isegi meie e-rinde reporterid CeBitilt raporteerivad, et aasta suurima IT-messi meeleolu on loid ja jahe. Turgudel, kus internetivõrku alles lahti rullitakse, on hinna ja ühenduskiiruse suhe oluliselt parem, kui meil. Kuvarid on suuremad ja protsessorid väledamad. Ja kasutajad tunnevad kavalusi, mida meie ligimesest kahtlustadagi ei oskaks. Nagu meie tosina aasta eest imestasime, et Soomes-Rootsis töötab tõeline muuseumikraam, vaatavad ukrainlased ja rumeenlased täna muigelsui meie kunagist hiilgust. Neil hea irvitada, nad saavad täna kõik viimase sõna järgi välja ehitada, pole vanu vaskjuhtmeid ja jääkväärtusega bilansis olevaid arvuteid tülinaks ees.


Stagnatsioon avaldub ka eesti inimeste arvutikasutaja-käitumises. Oleme seda palju uurinud, töö on selline. Kvantiteet on muljetavaldav, arvutitunde, veebilehtede külastusi ja sotsiaalset suhtlemist on kuhjaga. Aga kvaliteet jätab soovida. Kasutatakse arvutisalongis installitud standardseades programme Aknad ja Kontor, viirusetõrjevahendid on värskendamata ja kellad-viled võtavad poolpidustest protsessoritest viimase võhma välja. Tulemüürid on kustunud, parooliks on „password” ja ID-kaardi kasutusvõimalused ei taha kuidagi edeneda. Rääkimata ikka ja jälle välja ujuvatest kõrgtehnoloogilistest lahendustest, mille oluline osa on e-maili paberile trükkimine ja kulleriga teise tuppa toimetamine.

Seda virisemist võiks lõputult jätkata. Kuigi kõiki võimalusi õigesti kasutades saaks seada sisse mugavaid kodukontoreid ja efektiivseid kaugtöövõrgustikke, säästa aega, kütust ja närve. ID-kaardiga antud allkirja tunnistavad koguni kohus ja notarid, telereklaam lubab juba olemasolevatele imelistele võimalustele varsti lõhnatelefoni lisada, kuid praktikas kulutatakse iga päev kümneid tuhandeid tunde, et liigelda koosolekule ja tagasi, kus asist juttu jätkub kümneks minutiks. Kõige kurioossemad on juhtumid, kus kodanik, vaevumata külastama ID-kaardi kodulehte, pakub, et ta võib oma ID-kaardi postiga saata või selle allkirja andmiseks isiklikult kohale tuua. Mõni ime siis, et pangakoodide kopeerijate elu nii lihtne on.

Miks me kõiki e-eesti võimalusi ei kasuta, vaid eelistame autoga ummikus istuda, ei saa ma aru. Kui elu vahepeal mu vähe pikemalt võõrastele maadele viis, olid Skype ja Thunderbird ainsad kanalid, mille kaudu kodumaaga suhelda sain. Internetiühendusi leiab isegi Aafrika vaesematest piirkondadest, nii et selles mõttes on Internet maailmast tõesti globaalse küla teinud. Ajasin sealt sarnaseid tööasju, suhtlesin samade inimestega, sai koosolekud peetud, allkirjad antud ja kõik toimis. Nüüd aga avastan ennast ikka ja jälle imestamas, mis vägi sunnib pealtnäha päris normaalseid inimesi liiklema ühte kesklinna kontorisse kokku, et siis sama laua taga istudes üksteisele e-maile saata.

Ehk oleks tõesti abi, kui ministrid võtaks e-eesti elu korraldamise sama tõsiselt käsile, kui liiklusküsimused? Kehtestaks arvutitele tehnilise ülevaatuse ja kehvemateks sesoonideks kohustusliku viirusetõrje värskendamise? Või võtaks vastu seaduse, mis lubab MSN-s 0,9 promillist joovet, kuid vastutusrikkamates keskkondades ainult 0,5. Vähemalt tähelepanu saaks me e-teemad jälle ja ehk hakkaks me rohkem mõtlema, millele ja kuidas me oma igapäevast aega kulutame.

4 comments:

Anonymous said...

Pakun Sulle välja teema järgmisse Eesti Ekspressi - Vingumine teemal, miks eestlased (k.a. Sina ja mina) armastavad nii väga viriseda ja leida vingumiseks põhjuseid.

Mõtlen seda päris tõsiselt. Mu meelest on kõige suurem probleem, mille kallal vinguda just vingumine ise. Ükskõik kui palju paremaks elu läheb, käivad inimesed ikka ringi murelike nägudega ja leiavad põhjuse vingumiseks. Näiteks suurim kiitus mingi asja kohta on "normaalne". Positiivne vastus küsimusele kuidas läheb, on "ei saa kurta".

Ise olen ka negativist ja näen pigem probleeme kui positiivset. Võiks olla asi vastupidi. Äkki aitaks selle probleemi vastu vingumine ajakirjanduses teemal Eestlaste vingumine?

jaanomartin said...

Äkki ongi eesti keel selline keel, et kõik tundub vingumisena? Proovi sama teksti mõnes teises keeles ette kujutada ja kohe on rõõmsam.

Tegelikult polnud see niiväga vingumine midagi. Positiivne programm oli täiesti olemas: kõik eestlased palmi alla ja mobiilkontori kaudu tööd vihtuma ;)

Anonymous said...

ei usu et keeles probleem on. Ikka juttudes. No kas on Sul ette näidata mõni tekst mis kiidab mõnda lahedat asja mida kuskil näinud oled või rõõmustab heade asjade üle (omakasupüüdmatult). Enamus vist kipuvad olema ikkagi mingite jamade kirumised. Mitte et ma seda Sulle ette heidaks. Tundub et enamus eestlasi on sellist sorti k.a. mina.

Micro Finance said...

Tähelepanu !!!

minu nimi on Mavis Carlos, i esindaja Aiico kindlustus laenu laenuandja äriühing Brasiilias, anname välja laenu 2% huvitatud määra, kui olete huvitatud võtke see e-post: (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com) nüüd oma laenu üleandmine kohe. võite meiega ühendust võtta ka selle vandeadvokaat e-post: amaah.credit.offer@gmail.com ka. meie firma on kunagi valmis üle mingi summa teile alates 5000 € kuni 100.000.000 euro mõni teie projekti oleme kunagi valmis krediidi teid periood 1 või 2 nädal tehing.

Attention !!!

my name is Mavis Carlos, i representative of Aiico insurance loan lending company in Brazil, we give out loan at 2% interested rate, if you are interested kindly contact this email:(maviscalos_laen_laenamine@outlook.com)now for your loan transfer immediately. you can also contact us on this barrister email:amaah.credit.offer@gmail.com also. our company are ever ready to transfer any amount to you starting from 5000 euro to 100.000.000 euro for any of your project, we are ever ready to credit you in an period of 1 or 2 week transaction.