Monday, November 3, 2008

Kihistumine ja klassivahed Internetis

Teeme väikse osaluseksperimendi. Võta palun lahti oma Skype kontaktide nimekiri. Vaata seda 30 sekundi jooksul ja jäta võimalikult paljud inimesed meelde. Sulge Skype. Nüüd korda sama oma MSN (või ka rate.ee, mõne jututoa või muu suhtluskeskkonna) kontaktidega. Vahet märkasid?

Kui Skypes esineb suurem osa inimesi oma pärisnimedega, siis MSN-s kohtab kõikvõimalikke vähem või veel vähem vaimukaid varjunimesid, millest mõni parimal juhul annab vihje kasutaja soost või seksuaalsetest eelistustest. Seost reaalse isikuga mõnikord siiski teame, sageli aga suhtleme kellegi virtuaalse identiteediga. Millel tihti puudub igasugune seos tegeliku isikuga, kes sellelt kontolt vastab. Juhtub, et seda reaalset isikut polegi ning suhtlust üritab arendada robot. Samuti kohtab MSN-s oluliselt sagedamini tundmatuid ja identifitseerimatuid kõnetajaid kui Skypes. Ükskõik, kas kõnetajaks on robot või võõras varjunimi, sellise kõnetaja eesmärke pole tavaliselt kuigi raske läbi näha. Rohkem või vähem läbi lillede jõuab suhtluskaaslane kümnekonna repliigi vahetamise järel oma point’ini nagunii. Mis reeglina pole kõnetatavale kuigi suurt huvi pakkuv. Erinevalt Skypest, kus juba kontaktandmete vahetusel antakse enamasti aimu, kes või mis eesmärgil suhtlust alustada soovib.

Järeldus. Kui Skype on rohkem reaalsete inimeste avalik suhtluskeskkond ning leiab kasutust peamiselt töö-, hobi- või muudel seaduslikel ja ühiskondlikult heakskiidetud eesmärkidel, siis MSN on pisut nagu anonüümsete sotsiofiilide klubi, kus rohkem aktsepteeritakse mitteasjalikku plämaajamist, juhusuhtlust ja ajaraiskamist. Kas see tähendab, et suhtlusprogrammide ja -keskkondade püsikasutajaskondade homogeniseerumine on tekitanud Interneti kihistumise ja pannud aluse teatavate klasside tekkimisele? Kui nii, siis kas see kihistumine peegeldab ka tegelikkust või on ainult virtuaalne? Sellele küsimusele pole paraku nii lihtne vastata, sest usaldusväärseid andmeid ei suuda koguda ka kõige kallimad uuringufirmad. Jääb üle ainult hinnanguliselt öelda, et nii tõepoolest tundub ning et Skypes suhtlevad inimesed tõenäoliselt asjalikumate eesmärkidega, kui MSN-s. Ehk - teatav kihistumine tõepoolest eksisteerib. Seda muide üritavad mitmed reklaamiga raha teenivad internetikeskkonnad juba ammu väita, kinnitades näiteks, et: „meie saidil käib ainult kõige maksujõulisem ja ostuhimulisem osa elanikkonnast, reklaami siin”. Kuid veelkord, neid väiteid kinnitavaid sõltumatuid ning autoriteetseid uurimistulemusi meil täna ei ole.

Käesoleva eksperimendi viimane küsimus: millises suhtluskeskkonnas võib kohata suuremat osa sinu kontaktidest ja kus veedad ise kõige suurema osa oma veebiajast? Rate? Orkut? Facebook? LinkedIn? Oled märganud, et suhtlusprogrammi ja sotsiaalse võrgustiku vahel on teatavad seosed? Skype kasutajaid leiad peamiselt Facebookist ja LinkedIn’st, MSN aadresse vahetatakse teistes kohtades. On ju mingisugune virtuaalne klassisüsteem? Ütle mulle, kus on su sõbrad ja oledki sellega öelnud, kes oled sa ise.

Või on tegemist hoopis nähtusega, et asjalikud inimesed, kes tööpäeva jooksul LinkedIn kaudu leitud äripartneritega Skypes tõsiseid äriasju ajavad, kehastuvad aegajalt ümber anonüümseteks kommionudeks, kes pildihindamisportaali või MSN-i uusi vaba aja tutvusi otsima suunduvad? Kas ja miks see nii on, võiks keegi lausa kursuse- või diplomitööks uurida.

Thursday, September 11, 2008

Klikipettus – kas lihtne viis rikastumiseks ka Eestis?


Jälle on hakatud küsima, kas Klikivabrik vahendaks reklaame ka klikihinna (PPC) alusel. Tehniliselt pole meil mingit takistust, kuid poolteist aastat tagasi tegevust alustades pidasime PPC rakendamist eesti oludes enneaegseks. Analüüsisime selle reklaamimudeli uuesti läbi ning jäime ikkagi kahtlevale seisukohale. Kui väga tahetakse, võime vastavat tehnilist lahendust pakkuda, kuid ei saa võtta vastutust sel viisil saadavate klikkide kvaliteedi eest.

Põhjendan.

Klikihinna alusel reklaami ostmine tundub hea ja läbipaistev skeem. Aga ainult esmapilgul. Kujutleme kaubamaja, mis korraldab Hullud Päevad ja loodab saada nädalaga 20 000 lisaklienti. Kaubamaja tellib turundusfirmalt reklaamikampaania ning lubab töö eest maksta lisandunud ostjate arvu järgi, ütleme 15 krooni iga kauplusse toodud külastaja pealt. Nupukas turundaja aga lahendab ülesande järgmiselt:
1. palkab 100 juhutöölist, kellel palub erinevate uste kaudu siseneda kauplusse iga 10 minuti tagant ja seal pisut ringi vaadata, lubades igale kodanikule iga külastuse eest 10 krooni.
2. lepib sõjaväeosas kokku, et linnaloa saanud sõdurid viiakse bussiga kaubamaja ette ning kästakse enne linna minekut kaubamajja siseneda.
Võib-olla mõtleb turundaja veel mingeid vaimukaid sihtgruppe välja, aga tulemuseks on, et külastajad justnagu on olemas, kuid loodetud oste ei tehta. Kas kaubamaja peaks sellise reklaamikampaania eest maksma või on tegemist pettusega?

Klikipettus (click fraud) on üks internetipettuse vanemaid ja raskemini tuvastatavaid eriliike. Klikipettus tähendab, et reklaamidele, mille eest tellija tasub klikihinna (PPC) alusel, tekitatakse klikke, millel puudub tegelik huvi reklaamis pakutava toote või info vastu. Pole vahet, kas tühje klikke teevad reaalsed inimesed, automaatne skript või spetsiaalne programm, tegemist on raha välja petmisega reklaami tellijalt ning USA-s ja Suurbritannias on selline tegevus ametlikult kuritegelikuks kuulutatud.

Klikipetturid võivad mõnikord olla ka sellest otseselt tulu mitte saavad osapooled, näiteks reklaamitellija konkurendid, kes soovivad võistlejale majanduslikku kahju tekitada või lihtsalt huligaanid. Enamasti on klikipettuste taga siiski saidiomanikud ise või saidiomaniku ja reklaamiagentuuri koostööskeem. Internetis on levinud võrgustikud, kus osa PPC alusel reklaamitellijatelt võetud rahast antakse edasi inimestele, kes ette antud nimekirja alusel teatud saite külastavad ja seal vajalikele reklaamidele klikivad.

Klikipetturite tuvastamine on üsna keeruline ja kulukas tegevus, sest klikkijate identifitseerimiseks kasutatavate süsteemide äralollitamine on üsna lihtne. Soovija võib internetist leida tarkvara, mis aitab iga kliki järel IP-d uuendada, vahetab cookie-sid või teeb muid trikke. Tavaliselt pakub klikipettuse korraldaja vastava tarkvara ise välja, kuna teab kõige täpsemalt, millisel viisil konkreetses kampaanias unikaalseid klikke tuvastatakse.

Klikipettused on maailmas suur majandusharu. Suurte kampaaniate puhul võib ka 10% klikkide lisamine tähendada sadu tuhandeid dollareid teenimatut lisatulu. Alati leidub osavaid programmeerijaid, kes aitavad klikipetturitel tuvastussüsteemidest mööda hiilida ning alati jääb inimesi, kes ausa töö asemel on nõus paari sendi eest suvalisi reklaame klikkima.

Näiteks Google üks suurimaid peavalusid ongi (lisaks Youtube videobaasile uute kõvaketaste ostmisele) klikipetturitega võitlemine. Google AdWords ja AdSense toimivad klikipõhiselt. Ostes Googlest soodsa hinnaga klikke, loodab reklaamija, et tema e-poodi või kodulehele saabuvad ikka tõelised huvilised, mitte robotid või nobedate näppudega vaesed hiinlased. Lugege lepingut, mille Google sõlmib iga publisheriga ja kujutlege seda advokaatide armeed, kes kõigi nende miljonite lepingute täitmise ja järelvalvega tegeleb. Sellegipoolest lipsab palju väiksemaid pettusi läbi, politseisse ja kohtusse jõuavad vaid suuremad ja jultunumad juhtumid.

Eestis ei ole klikipettus veel kuriteoks kuulutatud. Samas, tehingud, mille käigus klient ostab klikke hinnaga 15 kr/klikk tekitavad saidiomanikele väga suure kiusatuse. Üks klikk ja õlu on käes! Arvutusülesanne: mitu korda minutis peaks klikipettur 15 kroonise klikihinnaga reklaamil klõpsima, et saada päevapalgaks 5000 kr?

Lisaks, väike klikipettus mõjub väga soodsalt reklaami CTR %-le. Server loeb ka „tühjad” klikid reklaami külastajateks ning klikipettusega „järele aidatud” reklaamid näitavad ausast reklaamist oluliselt kõrgemat CTR %-i. Teoreetiliselt peaksid kõik õnnelikud olema: reklaamiagentuur saab tellijale näidata suurt hulka klikke, saidi omanik saab lihtsa vaevaga lisatasu ja tellija usub, et on saanud hea kampaania. Aga kas ikka on?

Seega on käesolev jutt tegelikult tõehetke küsimus saidiomanikele: Kas klikite ise oma saidile paigutatud PPC põhisel reklaamil, kui olete kindel, et reklaami tellija sellest teada ei saa? Vihje: kui vastate „ei” nii et kõik seda usuvad, võite võita miljoni!

- - -

Mida siis teha, kuidas klikipettust ennetada, kuidas „tühje” klikke tuvastada ja mismoodi siis tegelikult kampaania efektiivsust mõõta, sellest järgmisel korral.

Pildil:
Keith Haringu poster: Andy Mouse Dollar Sign

Monday, September 1, 2008

Erilahenduste standardiseerimisest

Eesti veebireklaamiringkondades on moodi läinud uus sõna: „erilahendus”. See tähistab reeglina asja, mis ei mahu tavaliste reklaamiformaatide piiresse, vaid sealt välja trügib, piiksub, ekraanil ringi siblib või muul agressiivsel moel vaataja tähelepanu püüab tõmmata. Kuigi enamasti on erilahendus vaataja jaoks häiriv, ei saa eitada tõsiasja, et tõhus häirimine on üks arvestatavaid tähelepanu võitmise viise. Ja reklaamiklassikat tsiteerides: seda kassid ostaksid. Isegi vaatamata „eri”- hinnale. On nõudlus, leidub ka pakkujaid. Meeldiv on märgata, et erilahendusi on oma külgedele hakanud lubama sellisedki saidiomanikud, kes aasta tagasi deklareerisid, et see juhtub „ainult üle minu laiba!” Küllap on laibad leidnud paarile lisakroonile sobiva kasutusviisi. Positiivset on asjas aga palju, iga väiksemgi samm uuenduste suunas vähendab keskmist stagnatsioonitaset.

Kui universaalne saab olla unikaalne lahendus?

Erilahenduste efektiivsusest rääkides tuleb suurenevale märgatavusele miinusmärgiga lisada suurenevad käivituskulud. Inimtöö tunnid, mida erilahenduste saitidesse integreerimine endaga paratamatult kaasa toob. Erilahenduse tegemiseks ja käima panekuks kulub samapalju tööd, olgu tegemist suure portaali või väikse kodulehega. Kui kampaania toimubki ainult ühes-kahes suuremas portaalis, pole asi veel kõige hullem – kannatatakse ära. Kuid ühe erilahenduse käivitamine näiteks 20 erinevas keskkonnas tähendab 20 korda suurenevaid kulusid läbirääkimistele, reklaamide eri formaatidesse konverteerimisele ja laialisaatmisele, tähendab webmasterite supportimist, 20 tellimiskirja, 20 arvet, 20 raportit, 20 ülekannet ja palju muud. Kuid proovige kirjutada mõne kliendi eelarvesse „setup costs” reale 20 x 2 täiendavat töötundi! Väiksel turul võib liigsel „erilahendamisel” juhtuda sama, mis liigsel sihtgrupile keskendumisel – käivituskulu muutub suuremaks, kui meediapinna maksumus. Ja jällegi leitakse enamasti lihtsustatud lahendus, kliendile öeldakse: „teeme kampaania ainult 3 suuremas keskkonnas, sest ega seal ülejäänutes keegi nagunii ei käi” ning tore erilahendus ronibki ainult kolme suurema uudistelehe üksteiselt mahakirjutatud pealkirjade vahel. Aga trendiks on keskkondade diversifitseerumine ja reklaamiraha suundub järjest enam mid-tail saitidesse, kus pinnad ei ole reklaamidest (ükskõik, kas tavalistest või „eri”) veel nii küllastunud. Mis tähendab, et erilahendusedki peavad standardiseeruma. Vähemalt mingi piirini, et neid oleks võimalik mugavalt ja odavalt keskmistesse ja väikestesse keskkondadesse paigutada.

Klikivabriku unikaalsus seisneb standardiseerimises

Klikivabrik on reklaamide saitidesse paigutamise logistika sedavõrd standardiseerinud, et probleem ei ole ka 100 saidi üheaegne kampaaniasse kaasamine. Pärast paljusid küsimustele vastamisi ja arutelusid oleme otsustanud, et anname survele järele ning hakkame samuti „erilahendusi” pakkuma. Tõsi, et me seda efektiivselt saaksime teha, tuleb ka need erilahendused mingite standardite raamesse suruda, et saaksime neid automaatselt edastada, monitoorida ja raporteerida. Tegeleme. Kohtusime hiljuti asjalike härrasmeestega ettevõttest Eyewonder, mis üritab leida keskteed „erilahenduste” ja standardiseeritud rich-media reklaamide vahel. Tõsi, nende lahendused ei suuda hinna poolest veel võistelda kohalike põlve otsas tehtud bänneritega, kuid võimaldavad piisavat standardiseerimist ja automatiseerimist, et jääda odavamaks 20 saidiga suhtlemisest. Kohe, kui oleme vajalikud lepingud kõigi osapooltega läbi rääkinud ja alla kirjutanud, võib hakata pakkumisi küsima. Seniks aga andke meile teada, millist hüper-super erilahendust teie ostaksite?

Thursday, August 14, 2008

Hurraa, sõda!


Tankid pöörasid paremale! Hukkunud on 15 000 inimest! TÄIENDATUD!!! Nüüd pöörasid tankid vasakule! Hukkunuid on tegelikult 30 000! Jääge meie kanalile, lisa on tulemas! Taustaks ikka needsamad kaadrid. Tuli, veri, pisarad.

Sõda kui show, kõlab ju jubedalt? Ent turvalisest kaugusest, hästi toodetud reportaažide vahendusel on ju närvekõditav olümpiamängude vahele ka midagi tõelist vaadata. Actionit, kus doping on lubatud. Võitlust, kus teisele kohale tulnud osaleja ei saa sportlasküla spaasse puhkama minna. Meediale on sõda hea aeg. Eriti selline sõda, mis käib käegakatsutavas kauguses, tuttavate osapoolte vahel. Lisaks laiendatud uudistesaadetele toodetakse sõja-erisaateid, sõja-erilehed on olemas Postimehel ja Delfil. Kui parasjagu uudist ei ole, siis imetakse see kuskilt välja, mõni prominent ikka kellegi peale näpuga näitas. Ja show goes on. Nagu esireas oleks piletid, võta popkorn ja koola ning naudi.

Inimestel on õigus infot saada, põhjendavad peatoimetajad. Inimesed tahavad teada, selgitavad produtsendid. Muidugi. Ja sõjaõuduste kõrvale tahavad inimesed ikka ju kaubanduslikke teadaandeid lugeda. Et millisest pangast sõjalaenu võtta või mis lennukompanii pileteid sõjapiirkonnas veel saadaval on. Sõda on ideaalne meediasündmus, vaatajareitingud tõusevad. Ning reklaamid jätkuvad ka "inimestel-on-õigus-teada" sõjameedias. Võitluses auditooriumi ja reklaamiraha pärast on iga võte hea, sõda on sõda. Ja ega's reklaamijad NII täpselt ka vaata, millest need vaatajanumbrid koosnevad, silmapaar on fikseeritud, järelikult - reklaamikanal toimib.

Kas sina tahad oma toote reklaami värske laibapildi kõrvale? Lisa on tulemas!

Monday, August 11, 2008

Massireklaam või täpselt sihitud kampaania?

Eelmise @-turunduse teemalise postituse kommentaarid, eriti aga Rando skeptiline küsimus olid nii inspireerivad, et alustanud kommentaari kirjutamisest, jõudsin eraldi postituseni.

Eestikeelne tarbijaskond on nii kitsas, et siin ei saa ühegi kanali puhul massikampaaniast üldse rääkida. Praktiliselt on ka kogu Eestit katva kampaania puhul tegemist väga kitsa sihtgrupikampaaniaga, sihtgrupi tunnuseks eesti keel (või elukoht Eestis).

Kui hakata seda väikest auditooriumi veel mingi spetsiifilisema tunnuse alusel splittima, selgub väga kiiresti, et täpsele sihtgrupile suunatud kampaania maksumus läheneb kogu Eestit katva kampaania maksumusele. Vaadakem, millise osa moodustavad meil kogu reklaamikampaania eelarvest copy-, disaini-, tootmis- ja korraldustööd. Eesti oludes suurte kampaaniate kogu meediaost kokku (TV, OD, print, raadio, @, btl jne) on suurusjärgus 0,5 Meek. Ainuüksi korraliku teleklipi tootmine maksab alates 300 Keek. Lisaks peavad kampaania eelarves olema kõikvõimalikud muud korralduslikud tööd, ilma milleta pole kampaania võimalik. Kusjuures ma ei räägi praegu üldse eelnevast turunduslikust tööst, mille peab keegi juba enne kampaania käivitamise otsust ära teinud olema.

Internetis on tootmiskulud loomulikult väiksemad, aga samuti on väiksemad ka meediaostu mahud, vähemalt Eestis. Näiteks Ukrainas on minimaalne internetimeedia ost 10 000 USD, kusjuures korraldus- ja tootmistööd maksavad ukraina palgataseme juures oluliselt vähem kui Eestis.

Mida kitsamaks piiratakse kampaania sihtgrupp, seda rohkem lisandub ettevalmistus-, planeerimis- ja korraldustöid. Kitsamale grupile suunatud meediaostu mahu vähenedes tekib kergesti olukord, kus korralduslike tööde maht eelarves ületab meediaostu mahu. Et see kliendile reeglina ei meeldi, leiutatakse mitmesugust trikitamist, peidetakse korraldustööde kulud meediaostu hindadesse või tehakse tootmine „tasuta”. Mis viib loomulikult kvaliteedi langusele või osade tööde tegematajätmisele. Rääkimata korrektse analüüsi puudumisest, mida enamasti üldse ei tehta, kuna ühe korraliku EMOR-i uuringu maksumus ületab märkimisväärselt näiteks keskmise Eesti internetikampaania meediaostu eelarve.

Nii ongi loogiline, et olukorras, kus reklaamija peab valima, kas teha sama raha eest hästi sihitud kampaania 10 000 sihtgrupi liikmele või "massikampaania" 500 000 inimesele, valitakse viimane, lootuses, et äkki sealt näkkab absoluutarvudes rohkem kliente. Millega ma ei taha õigustada „massikampaaniate” tegemist või vähendada täpsema sihtgrupi määratlemise vajadust. Lihtsalt reaalne olukord on meil täna selline.

Tahate mõnd näidet? Kahjuks ei või konkreetsete klientide nimesid nimetada. Aga igaüks võib oma kogemustest meenutada. Näiteks, kui paljudel juhtudel on loobutud venekeelse kampaania tegemisest, kuna tõlke-, adopteerimis- ja korraldustööd osutuvad kliendile üle jõu käivateks?

Monday, July 28, 2008

Hapukurgihooaeg @-turunduses

Tänu Kuldarile, kes palaval suveajal @-turunduse teemat soojas hoiab! Omast kogemusest võin lisada, et kuigi küsijate ootused on kõrged, tõmbab matemaatika neile tihti külma duši kaela. Nagu Kuldar ei osanud tuua näiteks ühtki suurepärast e-mailikampaaniat, ei meenu mulle ühtki edukat viral-, youtube- või blogiturunduslikku lugu. PC ja Maci konfliktile ehitatud vaimukad lühilood ehk välja arvatud. Kokakoola-mentosekokteili case’i, mida mitmed @-turunduse gurud juba aastaid tohutu eduloona esitlevad, on E-äri konverentside külastajad mitu korda kuulnud, kuid küsimusele, kuidas midagi sarnast oma kampaanias korrata, vastab lektor tavaliselt: olge loovad. Lihtne öelda, raske teha. Nagu ka Margus Kuldari blogi kommentaaris mainis, on tulemuse saavutamiseks vaja wow-efekti. See tähendab, et copy või AD peab tegema niivõrd kõva teose, et see muu müra hulgast eredalt välja paistaks. Vahet pole, kas efekti tekitab hea idee, vaimukas visual või mõni muu trikk, mingi kõva konks peab kampaanias olema. Tavaliselt seda ei sünni ja tulemuseks on kordumatu copy stiilis: „osta meie toode, saada meile SMS-ga veel raha ja võid võita mingit nänni …”

Ei vaidle, et sellised kampaaniad töötavad tänu massiivsele tele- ja outdoor-toetusele jätkuvalt hästi, kuid unistus, et kõik kes reklaamisõnumit internetis näevad, sellel ka klikivad – või veel enam – sõpradele edasi saadavad, jääbki unistuseks. Teeme lihtsa arvutuse. Eestis on ümardatult 800 000 internetikasutajat. Tehes neile kampaania, mis võtab massikampaania kohta ülihea CTR-i 0,1%, saame tavakampaania võimalikuks tulemuseks 800 unikaalset klikki. Muidugi, suhtelist CTR-i saab kõrgemaks ajada mitmesuguste trikkidega, kuid siis juhtub tavaliselt üks kahest:
1. sihtgrupp muutub nii kitsaks, et absoluutarvudes jääb efektiivsete kontaktide arv kaduvväikeseks;
2. klikkima meelitatakse ka suur hulk inimesi, kes tegelikult seda ei plaaninud teha, kellel pole pakutava toote vastu mingit huvi ning kes landingpage’lt kohe edasi bounce’vad.

Et paremat tulemust saavutada, seisab turundaja ees pisut keerulisem loovülesanne, kui otsus, mida SMS-saatjate vahel välja loosida. Ega see väga lihtne polegi, arvestades, kui erinevad on inimeste loomulik sensatsioonihimu ja sõnumid, mille vahel turundaja valima peab. PC ja Maci vahele juba algselt installitud konflikt on heaks (kuigi erandlikuks) näiteks.

Friday, May 30, 2008

Kasumivaba veeb 2.0 ehk kas blogimine on mõttetu tegevus?

Kuldar kirjutab, kuidas veeb 2.0 ei too raha. Ma nimetaks olukorda Marveti sündroomi ellurakendumiseks. Liiga kaugele ette vaadates võib komistada otse jalge ees olevale takistusele või mitte märgata kraavi, mis on tegelikkuse ja tulevikuunistuse vahel. Ja kui selle helesinise unistusega tegeledes tänapäev tähelepanuta jätta, võib kõht päris kiiresti tühjaks minna.

Pikaajalise blogijana pean tunnistama, et pole sellega kuigi rikkaks saanud. Mõned artiklid ja kolumnid olen blogi abil siiski suutnud müüa. Skype on suhtlemisel ja sidekulude vähendamisel kõvasti abiks olnud ja firma blogi on aidanud paljudele küsimustele vastates pika kirjatöö asemel ainult linkimisega hakkama saada.

Imetlen riskikapitaliste, kes veedavad Orkutis või Facebookis tunde, et aru saada, millest seal kasum peaks tekkima. Tõenäoliselt kasutavad need soliidsed härrasmehed püüdlikult ka kõiki muid veeb 2.0 ja 3.0 startupe, et võimalikult varakult ära aimata, millest raha võiks tekkima hakata. Seni veel ei ole hakanud. Muidugi, leidub üksikuid näiteid blogijatest, kes teenivad nädalase kõva kirjutamisega tuhandeid dollareid või reklaamileidudest, mis Youtubes tohutu tasuta auditooriumi on haaranud. Kuid need on üksikud terad pimeda kanakarja seas, enamus nokib tühja.

Täna teevad veebis reeglina raha (ma ei mõtle aktsiamulle, vaid reaalset tegevuskasumit) ikkagi üsna konservatiivsed veeb 1.0 lahendused. Reklaamitellijad, tavaäri e-rakenduste kasutajad ja muud, kes veebiteenustele käivet tekitavad, on ettevaatlikud inimesed ega vaimustu karjakaupa utoopilistest kelladest-viledest. Mis ei tähenda, et need, kes vaimustuvad, kuidagi imelikud oleksid. Kunagi pidasid korralikud hobusemehed veidrikeks ka neid, kes tossavate ja plärisevate ilma-hobuseta-vankritega sõita üritasid.

Kuni uued ärimudelid selguvad, teeb suur hulk katsetajaid kõvasti tasuta tööd või raiskab investorite raha. Aga nii on see alati olnud. Tark ei torma, vaid valib juba äraproovitud lahenduste hulgast selliseid, mille töökindlusele võib äriplaani üles ehitada.

PS! Marvet on hea sõber, koolivend ja vingemaid visioonimehi, keda isiklikult tunnen, nii et no hard feelings, Pets. Tavainimestele soovitaks siiski lugeda Petsi 5 a taguseid kirjutisi, need hakkavad mainstreamile just aktuaalseks muutuma.

Wednesday, May 21, 2008

Televisiooni internetiseerumine ja interneti televisioniseerumine

Nii vähe kui ma televiisorit vaatama satungi, olen ometi saanud tabatud uuest reklaamivõttest – saate või filmi ajal ekraanile ilmuvast sponsorlogost. Kui kunagi peeti tüütuks ekraaninurka ilmuvat kanali logo, siis nüüd laiutab keset filmi mingi raskelt tabatava kontekstiga plärakas. Paremal juhul saab aru, et tegemist on mõne firma logoga, hullemal juhul tundub, et film on lihtsalt praak. Tundub, et mingi suvaline number või õudusmultifilmi tegelane on kogemata kaadrisse jooksnud. TV ekraanipilt hakkab järjest enam meenutama internetti – palju erinevaid infovälju, mis omavahel kuidagi ei seostu, erandiks muidugi äriuudiste allservas jooksvad kursid-hinnad. Paraku ei ole huvi korral võimalik TV-ekraanil klikkida, et arusaamatuks jäänud asja kohta rohkem infot otsida.

Internetis aga möllab samal ajal liikuvate piltide trend. Video on murdnud Youtubest välja tavalistele saitidele ning reklaamidesse. Oleme Klikivabrikuski katsetanud. Interneti-videot saab inimene enamasti omatahtsi edasi-tagasi kerida, uuesti vaadata ja edevamate lahenduste korral ka videos olevaid linke klikkida.

On see nüüd paljuräägitud TV ja Interneti lähenemine või lihtsalt tehniliste võimaluste katsetamine, mis erinevates kanalites sarnaselt välja paistab? Trend on igatahes paljulubav. Seni internetilehtedel külastajaid häirinud erilahendused ei paista TV-vaatajaid suuremat heidutavat. Või on TV-vaatajad lihtsalt saadetest pikemate reklaamipausidega nii tuimaks muudetud, et ei tõsta enam häält. Internetti üle kantuna annavad analoogilised lahendused aga oluliselt laiema mänguruumi. Kõik saab klikitavaks muuta, klikke ja tehinguid saab mõõta.

Ennustan, et mõõtmistulemused näitavad (vastupidiselt väheste reklaamiblokeerijate arvamusele) et interaktiivsed video- ja erilahendused muutuvad väga populaarseks.

Monday, April 7, 2008

Uskumatud CTR %-d

Pärast pikki arutelusid erinevate disaineritega ja üksteise veenmist oleme lõpuks jõudnud niikaugele, et katsetame erinevate reklaamikujundustega. Tõesti, vaimukalt tehtud reklaam võtab 10 ja rohkem korda kõrgema CTR-i kui tavaline tapeet. Kui harju keskmine on 0,07 kandis, siis parimad kujundused on ka täiesti tavalistes portaalides näidanud tulemust kuni 0,7%! Üksikutes keskkondades koguni üle 3%. Mida oligi tarvis tõestada, kõik sõltub kujundusest ja sõnumist.

Jah, muidugi väsib ka hea kujundusega reklaam. Kuid selle vastu aitab väike modifitseerimine.

Paraku ei ole meil veel hea kujundusega reklaami tellinud kliendi luba tema kampaania andmeid avalikustada, seega jääb headel lugejatel võimalus ise mõistatada, milline reklaamidest paremini töötas ja mis halvemini.






jUHOZeMpFW

Saturday, March 29, 2008

Klikivabrik Tehnokrati otse-eetris

Istume Tehnokratt Petsiga Kuku otse-eetris. Kui on küsimusi, tulistage.

Täpsustus 30.03.2008:
Kuna otsesaatesse küsimusi ei jõudnud, võib need esitada iga kell siin blogis.
Saadet ennast saab kuulata, valides Tehnokrati podcasti lehel 29.03 saate.

Thursday, March 27, 2008

Tekstireklaam - asjalikum kui enne

Saabus aeg välja vahetada meie senine tekstireklaami teenus, kus viimase poole aasta jooksul sai 25 kroonise SMS-i eest maitsta internetireklaami olemust, kuid kampaaniaks oli asja raske nimetada.
Tegime asja ümber. Summa saad ise määrata. Iga 1000 näitamiskorra hind läks isegi odavamaks. Arveldamine läks juriidilisele isikule sobivamaks: peale reklaami sisestamist näete kohe arvet, mille võib näiteks raamatupidajale ülekande tegemiseks nina alla lükata. Reklaami meie poolne kontroll ja käivitamine võtab aega enamasti alla tunni.

Aga nüüd asja juurde: kas ja millal teha tekstireklaami? Kuigi reklaaminduses on nii klikkide üle lugemise pooldajaid kui ka vastaseid, on siiski kliki hind ja CTR see, mis teeb kaks reklaami omavahel võrreldavaks, see on täna Eestis siiski ainus reaalne mõõtühik tuvastamaks, kui palju tähelepanu Sinu reklaam pälvis.

Allpool on toodud kaks reklaaminäidist: esimene neist atraktiivne, teine vähem atraktiivne...

elatisabi.ee reklaami statistika on avaldatud tellija loal.

Nagu näha, on Elatisabi.ee reklaamil 5x kõrgem CTR, millest kohe tuleneb 5x madalam hind iga kliki kohta reklaamil. Miks nii? Ilmselt pakub elatisabi teema laias internetis oluliselt laiemapinnalist huvi, kui internetireklaami tellimine. Pealegi on elatisabi reklaam teksti poolest tabavalt kirjutatud, see kui keegi raha jagab, jääb ikka silma ju!
Pange tähele, elatisabi reklaami hind kliki kohta on vaid 1.41kr! Ehk siis, kui teha veelgi atraktiivsem tekst, võib kliki hinna lausa rekordiliselt madala saada.

Ja isegi teise reklaami kliki hind 5.89kr on täiesti mõistlikus suurusjärgus. Seda tänu tekstireklaami odavale näitamiskorra hinnale, mille me saame all hoida tänu sellele et näitame tekstireklaame oma "vabadel pindel", ehk siis kui muid tellitud reklaamikampaaniaid parasjagu näidata ei ole.

Tuesday, March 25, 2008

Kuidas teha internetireklaami Eesti venekeelsele publikule?

Ka seda küsimust on meilt palju küsitud ning vaatamata sellele, et Klikivabrikul on head vastused olemas, on reaalseid kampaaniaid vähe tellitud. Põhjused on arusaadavad ja selguvad ka käesolevast postitusest.

Eestimaal elavate ja vene keelt kasutavate internetikülastajate käitumisharjumusest saab teatava ülevaate Alexa tabelist. Tuleb arvestada, et Alexa mõõdab vaid neid külastajaid, kes on installinud oma arvutisse spetsiaalse uuringumooduli, seega võib seal esineda teatav statistiline viga. Nagu näha, on TOP-100 saitide hulgas põhiliselt Venemaa, rahvusvahelised või siis eestikeelsed portaalid. Eesti oma venekeelsed on paraku emamaaga võrreldes vähem atraktiivsed. Mis on ka arusaadav, kuna suurel Venemaal on tänu tohutule külastajate hulgale võimalik oluliselt kvaliteetsemat sisu toota. Venemaa suuremad portaalid müüvad loomulikult reklaami ka Geo-IP järgi, kuid et nende mahtusid arvestades on Eestist pärit liiklus kaduvväike, siis sellise kampaania tellimisel märkimisväärsetest allahindlustest veel ei räägita. Hindadest saab aimu näiteks siit ja siit.

Küll aga on päris aja- ja töömahukas ettevõtmine nende erinevate portaalidega suhtlemine. Tellimine, materjalide tootmine-saatmine, arveldused... Ma ei väida, et see ennast lõpuks ära ei tasuks, teatud tingimustel kindlasti tasub. Tõsise soovi korral andke teada, teeme päringud ja edastame pakkumise. Pidevalt aga ei suuda Klikivabrik Venemaa portaalidest näitamismahtu osta, kuna olukorras, kus reaalne klient tekib pindadele ehk 2-3 korda kuus, ei ole meil võimalik neid pindu pidevalt broneerituna (ja kinni makstuna) hoida.

Eestimaised venekeelsed portaalid ning mitmekeelsed keskkonnad, kus sisenemisel valitakse vene keel, suudab Klikivabrik ära katta. Muidugi on veel ka suurte Eesti uudisportaalide venekeelsed keskkonnad, mida täielikult välistada ei tasuks – teatud toodete puhul võivad need isegi töötada. Küll aga ei ole venekeelsele külastajale mingit mõtet eestikeelset reklaami näidata – click-rate jääb vaatamata keeleseaduse nõuetele väga nõrgaks. Eraldi venekeelsete reklaamide kujundamine on aga reklaamibüroode jaoks sageli ületamatult raske ülesanne. Või siis jääb see esimesena turundusplaanist välja, kui kliendil on vaja eelarvet kokku tõmmata.

Seega – lihtsat ja odavat lahendust ei ole. Reaalsed variandid, mille vahel valida, on järgmised:


  • Suhelda otse Venemaa portaalidega ning tellida reklaam sealt.
  • Tellida reklaam Googlest, keeleks vene keel ja piirkonnaks Eesti.
  • Kasutada Klikivabriku venekeelsete portaalide paketti.
  • Kasutada Eesti uudisportaalide venekeelseid keskkondi.

Võib ka kõiki neid omavahel kombineerida, kui Google pakutav maht näiteks väikseks jääb või Venemaalt tellitav maht liiga kallis tundub. Milline lahendus reaalselt töötab, näitab ainult testimine. Igal juhul peab arvestama, et mõtte-, asjaajamise- ja analüüsitöö mahtu tuleb kõvasti. Mõõduka tasu eest oleme muidugi nõus selle raske töö enda peale võtma.

ÄP: Enne mõõda tõhusust, siis alles reklaami

Originaal Äripäevas
25.03.2008 00:00

Selleks, et reklaam oleks tõhus, on vaja täpselt sihtida. Internetis on see võimalik täpsemini kui muudes meediates.

Toimiva kampaania saavutamiseks peab sihtgrupiteemalise teoretiseerimise asemel kasutama kampaania eeltestimist nii reklaamikujunduste, sõnumite kui ka meediakanalite lõikes, arvab internetireklaami firma Klikivabrik tegevjuht Jaano-Martin Ots. Tema sõnul peaks testimine olema mitmeastmeline.

Enne kampaaniat

Esmalt paisatakse reklaamikujundused lühikeseks perioodiks kõigisse portaalidesse, kuhu võimalik. Kui reklaaminäitamisi on kogunenud tulemuste statistilise täpsuse jaoks piisavalt palju, analüüsitakse, millised reklaamikujundused ja millised keskkonnad kõige paremini töötasid, ning tehakse kampaaniaplaan vastavalt tulemustele ümber.

Mittetöötavad kombinatsioonid kujundustest ja portaalidest kõrvaldatakse ning päris kampaanias kasutatakse ainult neid kujundusi ja keskkondi, mis tõid enam reaalseid soovitud tehinguid. "Mõõta tuleb reklaamikulu ühe tehingu kohta. Tehingud olgu reaalsed - autofirmal registreerumine proovisõidule, finantsasutusel online-liisingutaotluse vormistamine, limonaadifirmal tarbijamänguga liitumine jm," seletas Ots.

Internetiturunduse firma DreamGrow Digital tegevjuhi Priit Kallase sõnul võivad väikesed muudatused kampaania sõnumis või loovlahenduses tulemusi lausa kordades muuta: "Veebireklaami eeltestimine on väga oluline, selleks on olemas mitmed tasulised ja tasuta vahendid. Kui testimisest on tehtud iga kampaania lahutamatu osa, siis ei ole tegemist ka olulise lisakuluga eelarves." Kallase sõnul on võimalik läbi katsetada pea kõike: sõnumit, visuaali, atraktiivseid hinnatasemeid, sisutekstide järjestamist, tooteid ja muud.

Kõhutunne ei tööta

Inimese tähelepanu liigub tihti teistmoodi, kui meile terve mõistus ette ütleb ning seda ei saa täpselt ennustada, tegelikkust peegeldab proovimine. "Testisin kolme sarnast internetireklaami kujundust, neist üks töötas 3,3 korda paremini kui teised kaks. Miks, võin vaid oletada, testimata ei oskaks iial ära arvata," kirjeldas Kallas.

Kuna internetireklaami testijaid on vähe, ei paku ka reklaamikanalid testimist kui teenust. Delfi müügijuhi Allan Sombri sõnul ei paku nad klientidele eraldi testimisteenust, kuna seda on vähe küsitud: "Samas on mitmed kliendid kasutanud tavapindu nii, et kampaania alguses testitakse erinevaid sõnumeid ja kujundusi ning hiljem kasutatakse rohkem enamtoiminud lahendust."

mis on mis
  • CTR - Click Through Rate näitab, kui palju reklaamile klikatakse protsendina reklaami näitamiste arvust.
  • ACR - Action Conversion Rate näitab protsendina, paljud reklaamile klikanutest tegevuseni jõuavad.
tasub teada
Reklaami näitamisi veebilehekülgedel saad planeerida statistikalehtede abil
    audience.gemius.ee
  • Gemius küsib oma süsteemiga tasu eest liitunud portaalide kasutajatelt cookie põhjal näidatava pop-up-ankeediga: oled mees või naine, kui vana, palju palka saad? Vastamine on vabatahtlik. Vastajad ei kujuta seega endast representatiivset valimit kogu auditooriumist. Samuti on sees cookie-kustutajate ja valetajate risk, kuna cookie-kustutajad mõtlevad välja olematuid profiile. Pildist on väljas olulised firmad, kes ei ole maksnud.
    tnsmetrix.emor.ee
  • Uuringufirma Emori passiivne cookie'del põhinev mõõdikleht. Kuigi reklaamikanalitele on liitumine tasuline, on esindatud enamik Eesti internetilehekülgi ning on "esindatava raha" järgi suurim. Demograafilist infot ei pakuta.
    www.metrix.ee
  • Täpne, sõltumatu ja tasuta statistika veebisaitide kohta, kuid klikkajate demograafilise infota. Kuna lehekülg on tasuta, leiab sealt paljude väikeste lehtede info ning sinna saab lisada ka oma firma veebilehe. Aluseks Google Analyticsi statistikaprogramm.
Perfektset allikat ei ole, otsus tuleks langetada erinevaid tööriistu kasutades. Ehkki Gemiuse demograafiline info ei ole väga usaldusväärne, on ta siiski parim, mis saadaval.


Thursday, March 20, 2008

Kas Klikivabrik on parem kui Delfi?

Just sellise küsimuse küsis meilt hiljuti üks turundusspetsialist. Ta tundus nagu pisut pettunud, kuna arvas, et meie süsteemi kaudu Delfi portaali reklaami osta ei saa. Tegelikult, saab küll. Mitte küll kõigi nende tehniliste ja analüütiliste lisavõimalustega, mis Klikivabrik täna pakub, aga kui vaja, teeme ära.


Mis mind mõtlema pani, oli küsimus, et kas Klikivabrik on parem kui Delfi. On ja ei ole ka. Külastajate arvu poolest on Klikivabriku võrgustik suurem. Enamus Klikivabrikuga liitunud portaalidest ei ole ka reklaamiga nii üle ujutatud, kui Delfi, seega - märgatavus on parem. Hind on odavam. Samas, Delfi on tuntud kaubamärk, mida kassid ostaksid. Ja Delfi on koht, kus turundusspetsialistid ise oma tööaega veedavad, seal tehtud reklaami näevad nad ise ka ja seepärast tundub see justkui paremini töötavat.

Tegelikult, turunduslikus mõttes ei ole ükski portaal (ei Delfi ega ükski Klikivabrikuga liitunud ca 120 portaalist) iseseisev kanal. Kanal on Internet, portaalid on vaid üks võimalik viis külastajate grupeerimiseks. Nagu kanalis "TV" on erinevate auditooriumidega telesaated, näiteks "Tantsud Ojulandiga" või "Pealtpanija".

Mõtlesin, kuidas turundusspetsialistile asi kõige lihtsamalt ära seletada. Näiteks nii.

Kujutleme Õllesummerit. Turundaja jaoks eelkõige kui kohta, kus saab oma firma reklaami näidata. Paneme Õllesummerile plakati üles. Tuleb 100 000 inimest, enamus neist ehk isegi näeb seda plakatit. Mille kõrval, all, peal, ees ja taga on veel vähemalt 20 muud plakatit. Kindlasti mõnele inimesele jääb ka sinu plakat meelde. Teoreetiline kontaktide arv 100 000, praktiline efektiivsus: 100 000 / 20 = 5 000.

Aga nüüd kujutleme jaanipäeva. 200 000 väikest lõket külades, suvilates, koduhoovides. Ja iga lõkke ümber vähemalt 4-5 inimest. Kui saaks kõigi nende lõkete kõrvale oma plakati üles, kuidas tunduks? Teoreetiline kontaktide arv: 200 000 x 5 = 1 miljon. OK, arvestame sealt maha need, kes juba liiga purjus on või muul põhjusel plakati sõnumit vastu võtta ei suuda. Isegi, kui jätame pooled jaanikulised kõrvale, oleks tõhusate kontaktide arv 500 000. Täpselt 100 x rohkem, kui Õllesummeril.

Klikivabrikul on tehnoloogia, mis lubab panna plakati just nende väikeste jaanitulede kõrvale. Ja muidugi ka Õllesummerile, kui keegi seda soovib. Aga seal väikeste jaanitulede kõrval ei ole kõigi Õllesummeri sponsorite plakateid.

Ning lisaks, kujutlegem, et kõigi nende väikeste jaanitulede juures olevate plakatite all saab seda toodet, mida pakutakse, kohe ka osta ja meie server mõõdab ära, kui palju neid ostusid tehti! Just selles on Klikivabriku tehnoloogiline eelis. Õllesummeril võite õlut osta. Poole kallima hinnaga, kui kodupoest enne jaanitulele minekut saab.

Wednesday, March 19, 2008

Elioni pornoäri ja Leedo tabamatud laimajad

Tõnn küsis Ekspressi arvamusrubriigis retooriliselt, kas meedia kolletab. Muidugi kolletab, Tõnn. Vaata kasvõi, mida Marju Lauristin on kümne aasta jooksul arvanud. Arendan Ekspressi palvel teemat edasi ja arutlen, kuidas Internet kui meediakanal üha enam kolletub.

Kõige lihtsam vastus on, et täpselt vastavalt publiku soovidele. Mis on Internetis kõige enam otsitud teemad? Näiteks enamlevinud otsisõnade järgi? Ära arvasite. Isegi, kui kõvasti ei öelnud, siis mõtlesite. Seks, porno, prominendid ja nende erinevad kombinatsioonid. Mõnel pool lisanduvad ka rahvusküsimused (eestlased-venelased; hiinlased-tiibetlased) või religioon (moslemid-kristlased). Kui õnnestub kokku segada rahvustevaheline religioonikonflikt, seksiskandaal ja pornopilt, on tulemuseks täiuslik uudis.

Selles pole midagi uut. Tosin aastat tagasi, kui sain tänu Luige Hansu tutvustele võimaluse lühikest aega Londoni suurimas sopakas The Sun kogemusi omandada, ütlesid lipsustatud meediamanagerid (sest toimetajateks nimetamine oleks liigne kompliment) välja igikestva tõe: „Metroos loevad nad, jah, Times’i, kuid kotis on neil igal juhul ka Sun olemas”. The Sun ei pööra erilist tähelepanu artiklite tõelevastavusele. Lugusid kombineeritakse just inimeste madalamaid (uudis)himusid arvestades. Kui skandaali ei ole, mõeldakse see välja. Ja lisatakse natuke pornot. Kõik ostavad. Internetis lehte osta ei saa, aga lugejad klikivad ja kommenteerivad. Ning vaatavad iga liigutuse juurde reklaami. Turu nõudlusele vastamises on Internet kiirem ja paindlikum kui konservatiivne pabermeedia, kes püüab olla, ütleme, nagu The Times. Ja The Sun – see on elu24, reit, delfi ja kõik muu, kus inimesed oma igapäevaseid töötunde veedavad. Või pornosaidid, mida vaadatakse neis arvutites, mis ekraaniga kabineti ukse poole ei ole.

Interneti-pornotööstus kasutab juba aastaid väga osavaid turundusvõtteid, mida meie E-koolitusseminaridel alles suurte imedena esitletakse. Kasutaja login-nimeline reklaam ja spämm, geo-IP-järgi lähima sextutvuse asupaiga pakkumine, video- ja audioreklaamid, – kõik see on pornotööstuses ammu igapäevane. Samades keskkondades ringlevad online-kasiinod, piraat-teoste allalaadimised ja uskumatute võidusummadega libaloteriid.

Soliidsemad reklaamitellijad on seni siiski kahtlase kuulsusega (kuid väga suure külastajanumbriga) keskkondadest igaks juhuks eemale hoidnud. Näiteks ühel maailma kuulsamal torrenti-saidil, rootslaste PirateBay’l pole rootslaste SEB-pank ennast seni reklaaminud.

Kuid see trend on muutumas. Spetsiaalsed kollaste uudiste portaalid, näiteks elu24.ee, suudavad meelitada juba ka SEB-panka. Samuti reklaamib SEB ennast meeleldi osaliselt Eesti riigile kuuluvas Neti.ee-s, mis samuti juba aastaid aktiivse pornovahendusega tegeleb.

Ja muidugi Elion ise. Viimane tulevikulahendus pakub kõnekeelse eufemismi „porr” taha varjudes sulaselget pornot. Ja on selle üle uhke. Isegi Äripäev esitles Elioni osavat pornoreklaami kui õnnestunud turundustegu. Telest tuttavat lühifilmi olevat Youtubes juba üle 20 000 korra käivitatud. Mis on küll Elionile endale kuuluva Neti.ee ühe päeva reklaaminäitamiste arvust (ca 1 miljon) 50 korda vähem ja seega ühe külastuse kohta ülikulukas ja ebaefektiivne, kuid siiski innovatiivne ja noortepärane lähenemine.

Käivitades Internetireklaami võrgustikku Klikivabrik, tegime kindla otsuse, et pornoportaalidesse me reklaami ei paigalda ja erootikateenuste reklaami vahendamiseks ei võta. Nüüd, vaadates, kuidas isegi Eesti riigi osalusega börsiettevõtte internetiprojekt Neti.ee juba aastaid edukalt pornovahendusega tegeleb, oleme kaalunud, et äkki siiski teha kõrvale teine võrgustik, mis ühendaks madalamate huvidega külastajaid. Tegelikult on need ikkagi samad külastajad, lihtsalt EMOR-i küsitlejale ei julge nad tunnistada, et vaatavad lisaks Youtube’le ka youporri. Ja ajapikku, nagu näitavad suurte meediaväljaannete kõrvale tekkivad elu24-tüüpi kollased keskkonnad, sulavad nad vaikselt ühte.

Pornoga samadel emotsioonidel mängivad sõimu-, laimu- ja kõmu-uudised. Selleski sektoris on veeb 2.0 suure panuse andnud, võimaldades meediakanalitel endal toimetuste koosseise koomale tõmmata ning lasta külastajatel toota just sellist sisu, nagu nad ise lugeda tahavad. Selle õnnetuse sai endale kaela ka Leedo. Ootan huviga kohtulahendit. Muidugi pole ilus anonüümselt inimest sõimata või ähvardada ahju ajada. Teisest küljest, kuna sellised kommentaarid tekitavad lisakommentaare ja genereerivad keskkondadele liiklust ning formaalselt andis Leedole kuuluva firma tegevus jäätee-fännidele aluse kibedaid mõtteid mõelda, on protsess täiesti normaalne. Kui Leedo suudab Delfi kinni panna, tähendab see lihtsalt seda, et kommentaarid kolivad välismaa keskkondadesse, blogidesse ja Youtube-sarnastesse kohtadesse. Ootaks huviga, kuidas Saaremaa Laevakompanii Google vastu kohtusse läheb. Advokaat Vaher saaks ilmselt kõva rahvusvahelise kogemuse ja Leedo rahvusvahelise õigusabiarve. Google on kõikvõimalikeks kohtukaebusteks väidetavalt kõvasti valmistunud.

Ja kuigi tänaseks on blogide külastatavus alles kasvuteel ning reklaamikanalina neist veel suuremat asja pole, on eelpool mainitud trendid blogideski väga selgelt näha. Üks Eesti populaarsemaid blogisid ratsutas aastaid vaese naisterahva seljas, paljastades teda ja tema tuttavaid nii tõestes kui vähem tõestatud detailides. Isegi manipuleerimise vanameister Edgar pidas oma blogis vajalikuks paigutada samasse postitusse sõnad Evelyn, aju ja kepp, lisaks hulga muid slängisõnu, mille järgi otsimootorid nüüd ka tema lehele oskavad jõuda. Üle hulga aja sai Edgari blogi jälle päris palju külastusi. Kokkuvõttes, soovitaks Leedol mitte sõdida loodusjõududega ning järgida vana meremehetarkust: valida tuule suhtes soodsam kurss. Näiteks avada oma blogi ja selgitada seal, miks siis ikkagi on vaja teatud aastaaegadel laevadega tavalisest erinevatel liinidel kurseerida. Ja et blogil ikka liiklust oleks, siis natuke skandaali, prominenti ja pornot. Laevadel juhtub ju nii mõndagi huvitavat, millest kirjutada.

Wednesday, March 12, 2008

Reklaamipinna odavmüük osta.ee kaudu

Jälgisin huviga, kuidas kulgeb Jüri oksjon. Nagu ma aru saan, oli pakkumine elav, hind tõusis kiiresti ja oksjoni võitja ostis 925 krooniga 1,75M + 0,5M + 0,07M = 2,32 miljonit 728x90 bännerinäitamist.

CPM hinnaks teeb see 0,39 kr. Ei saa kahjuks siinkohal kommenteerida Nagi, Fotoalbumi ja Toru CTR-% ning seeläbi ostetud kampaania eeldatavaid klikihindu. Kuid küllap rõõmustavad needki oksjoni võitjat. Kadedaks teeb. Oleksin isegi pakkumise teinud, aga paraku on meil Jüriga teistsugune kokkulepe.

Vähemalt on turg indikatsiooni andnud, ka Delfi teeb kuuldavasti päris kõvasid allahindlusi. Mõtlemisainet on. Ilmselt seisneb netireklaami lisaväärtus siiski milleski muus, kui suures reklaaminäitamiste hulgas. Äkki on märksõnadeks näiteks hea meetrika, täpne sihtimine või testimine?

Wednesday, March 5, 2008

Lubame MSN-s 0,9 promilli ja teeme naastrehvid arvutile kohustuslikuks!

Kui Kaja oma blogiga koolimajja jõudis, oli mul Ekspressi palvel kirjutatud kommentaar juba avaldatud. Aga kordame siis üle.

Inimkäitumisel on ikka kummalisi külgi. Oleme uhked oma Skype-poiste maailmatasemel ettevõtmise üle, kuid selmet, et seda kasutada, teeme ise oma elu raskeks. Vaidleme naastrehvide üle, istume ummikutes ja kirume parkimiskorraldajaid. Aga võiks parem vaadata, millised võimalused me kasutamata jätame.

Tegelikult tahtsin hoopis eestlaste e-käitumisest kirjutada, kuid jõudsin jälle autostumise pahedeni. Tea, kas oli põhjuseks järjekordne ebameeldiv pealinnaskäik või on neis kahes tarbevahendis midagi olemuslikult sarnast. Kindlasti kiire kasutajaskonna kasv ja personaliseerumine. Vanasti said arvutuskeskuste ja autobaaside hüvedele ligi vaid väljavalitud, täna peetakse normiks, et peres peab nii autosid kui arvuteid olema sama palju, kui pereliikmeid. Kõige suuremad autoparklad ja kõige kiiremad arvutivõrgud on ülikoolide ümbruses. Kellel pole, see kadestab naabrit ja kellel on, tahab uhkemat. On siiski ka erinevusi. Näiteks kasutajateadlikkus. Ja ühiskonna valulävi teatud teemade arutamisel. Kõige parema pildi sellest, mis inimestele korda läheb, annab kommentaaride hulk populaarsetes portaalides. E-teemasid, mida entusiastid ja riiklikult toetatud propagandistid püüdlikult päevakorras hoiavad, kommenteerivad tavaliselt vaid samad entusiastid ise. Piisab aga avaldada mõni lugu liiklusjoomarlusest, paraparkimisest, prominentkihutamisest või – viimane poleemika – naastrehvidest, kui igaüks teab midagi arvata. Kommentaaride hulk jõuab kiiresti sadadesse ja annab ajakirjanikele ainet mitmeteks päevadeks. Pime roolijoodik sai ruttu rahvuskangelaseks, kuid kes mäletab kevadise kübersõja kindraleid? Jah, tagantjärele püütakse küberkaitsjaid küll kilbile tõsta, kuid see on pingutatud ega pälvi kuigi palju kaasamõtlejaid.

Ometi oli meil ju tiigrihüpe. Ja E-eesti. Mis on neist küll saanud? On’s meie infoliiklus sama ummistunud kui Tallinna kesklinn või eluohtlikum kui Tartu maantee? Justnagu ei oleks. Sellegipoolest paistab E-eesti juba ammu enam mitte hüppav tiiger, pigem priske ennasttäis kodukass, kellele meeldib mõelda, et ta on lõvi. Ja autoga sõita. Loorberitele oleme puhkama jäänud. Aga see vist paistab olevat Euroliidu üldine trend. Isegi meie e-rinde reporterid CeBitilt raporteerivad, et aasta suurima IT-messi meeleolu on loid ja jahe. Turgudel, kus internetivõrku alles lahti rullitakse, on hinna ja ühenduskiiruse suhe oluliselt parem, kui meil. Kuvarid on suuremad ja protsessorid väledamad. Ja kasutajad tunnevad kavalusi, mida meie ligimesest kahtlustadagi ei oskaks. Nagu meie tosina aasta eest imestasime, et Soomes-Rootsis töötab tõeline muuseumikraam, vaatavad ukrainlased ja rumeenlased täna muigelsui meie kunagist hiilgust. Neil hea irvitada, nad saavad täna kõik viimase sõna järgi välja ehitada, pole vanu vaskjuhtmeid ja jääkväärtusega bilansis olevaid arvuteid tülinaks ees.


Stagnatsioon avaldub ka eesti inimeste arvutikasutaja-käitumises. Oleme seda palju uurinud, töö on selline. Kvantiteet on muljetavaldav, arvutitunde, veebilehtede külastusi ja sotsiaalset suhtlemist on kuhjaga. Aga kvaliteet jätab soovida. Kasutatakse arvutisalongis installitud standardseades programme Aknad ja Kontor, viirusetõrjevahendid on värskendamata ja kellad-viled võtavad poolpidustest protsessoritest viimase võhma välja. Tulemüürid on kustunud, parooliks on „password” ja ID-kaardi kasutusvõimalused ei taha kuidagi edeneda. Rääkimata ikka ja jälle välja ujuvatest kõrgtehnoloogilistest lahendustest, mille oluline osa on e-maili paberile trükkimine ja kulleriga teise tuppa toimetamine.

Seda virisemist võiks lõputult jätkata. Kuigi kõiki võimalusi õigesti kasutades saaks seada sisse mugavaid kodukontoreid ja efektiivseid kaugtöövõrgustikke, säästa aega, kütust ja närve. ID-kaardiga antud allkirja tunnistavad koguni kohus ja notarid, telereklaam lubab juba olemasolevatele imelistele võimalustele varsti lõhnatelefoni lisada, kuid praktikas kulutatakse iga päev kümneid tuhandeid tunde, et liigelda koosolekule ja tagasi, kus asist juttu jätkub kümneks minutiks. Kõige kurioossemad on juhtumid, kus kodanik, vaevumata külastama ID-kaardi kodulehte, pakub, et ta võib oma ID-kaardi postiga saata või selle allkirja andmiseks isiklikult kohale tuua. Mõni ime siis, et pangakoodide kopeerijate elu nii lihtne on.

Miks me kõiki e-eesti võimalusi ei kasuta, vaid eelistame autoga ummikus istuda, ei saa ma aru. Kui elu vahepeal mu vähe pikemalt võõrastele maadele viis, olid Skype ja Thunderbird ainsad kanalid, mille kaudu kodumaaga suhelda sain. Internetiühendusi leiab isegi Aafrika vaesematest piirkondadest, nii et selles mõttes on Internet maailmast tõesti globaalse küla teinud. Ajasin sealt sarnaseid tööasju, suhtlesin samade inimestega, sai koosolekud peetud, allkirjad antud ja kõik toimis. Nüüd aga avastan ennast ikka ja jälle imestamas, mis vägi sunnib pealtnäha päris normaalseid inimesi liiklema ühte kesklinna kontorisse kokku, et siis sama laua taga istudes üksteisele e-maile saata.

Ehk oleks tõesti abi, kui ministrid võtaks e-eesti elu korraldamise sama tõsiselt käsile, kui liiklusküsimused? Kehtestaks arvutitele tehnilise ülevaatuse ja kehvemateks sesoonideks kohustusliku viirusetõrje värskendamise? Või võtaks vastu seaduse, mis lubab MSN-s 0,9 promillist joovet, kuid vastutusrikkamates keskkondades ainult 0,5. Vähemalt tähelepanu saaks me e-teemad jälle ja ehk hakkaks me rohkem mõtlema, millele ja kuidas me oma igapäevast aega kulutame.

Monday, March 3, 2008

Muudetava sisuga reklaam: disaineritelt tükk tööd ära võetud

Saime käima sellise toreda vidina. Link viib küll ainult prototüübi juurde, sest kliendile antud päris admin-keskkonda ei saa avalikus blogis välja jagada. Reklaamikampaania on Klikivabriku võrgustiku saitidel näidatud ka. Toimis.



Asja mõte: anname reklaamitellijale võimaluse oma reklaame juba käimasolevates kampaaniates ise reaalajas muuta.

Teatavasti kaotab reklaam mingi aja pärast oma värskuse, saab tapeediks ega toimi enam. Üksikud reklaamid peavad muidugi mitmeid kuid vastu, aga tavaliselt tekib wearout 3-4 päevaga. Testitud. Kuid väsimuse vältimiseks piisab tihti väga lihtsatest muudatustest. Uus tekst. Teine toode, värske eripakkumine, teine hinnanumber. Rääkimata siis juba disainimuudatustest.

Paraku on disaineritelt uue kujunduse kättesaamine tihti keeruline ja aeganõudev. Ja muidugi ka kulukas, sest iga save as liigutuse eest küsib korralik disainer ju vähemalt 2 kujundustunni tasu. Täna käivitatud lahendusega aga õnnestub meil reklaamide väsimist vältida lihtsa võttega: reklaamitellija saab ise oma reklaami värskendada. Kõige lihtsam on teksti vahetamine. Jälgid statistikast, millal CTR langema hakkab ja vahetad reklaamil sõnumi ära. Sarnastel lahendustel saab vahetada ka pilte, numbreid ja tegelikult, mida iganes. Võib panna reklaami ka RSS-ga värsket sisu tõmbama, nagu selles feedburneriga tehtud reklaamis, mis tõmbab värske sisu siitsamast blogist.

Tuesday, February 26, 2008

Bookinghouse tõmbas ID-kaardi juhtme seinast


Bookinghouse.net läks leedukatele. Tore, kui firmad kasvavad, ühinevad ja siis veel kiiremini kasvavad. Kindlasti harjuvad kasutajad uue süsteemiga ja ükski lend ei jää lendamata. Aga ID-kaardiga sisse logimise ära kaotamine ei ole küll väga isamaaline tegu. Parafraseerides tuntud tegelast telefilmist: edasiminek, seltsimehed, on igatahes tagasiminek!

Wednesday, February 6, 2008

Seakari, mitte infokataloog

Juba mõnd aega on SEO (otsimootori-optimeerimine) endaga kaasa toonud koledaid tagajärgi. Eelkõige Google Eesti otsitulemustes. Otsides Googlest mõnd firmat või tegevusvaldkonda, satuvad orgaaniliste tulemuste etteotsa mitte soovitud ettevõtete veebilehed, vaid infokataloogid koos otsitud märksõnaga. Tihti sisaldab lingilt avanev järgmise kataloogi otsingutulemus kõike muud peale soovitud info. Õnneks on küll kohe käepärast järgmine võimalus otsingut teha. Seekord juba vastava kataloogi klientide hulgast.

Levinumad otsitulemuste-spämmijad on: 1188, 1182, infoweb, turismiweb, privatinfo, infopluss, teenus.info, iavenue, kontakt.ee, yellowpages, kompass... Täiendage ise seakarja edasi. Neti teeb sama asja vähemalt viisakalt, pannes otsingutulemusse lisarea, kus viidatud konkureerivale kataloogile telemedia.ee koos vastava märksõnaotsingu lingiga.

Kellele see jama kasulik on? Info otsijale ei olegi, sunnib lõputult lisaklikke tegema ja jooksutab mööda kirjaoskamatuid lehekülgi, kus arusaamatult liigendatud mõttetu info. Aga kataloogid esitavad kõik need õnnetud, kes sel viisil nende lehtedele on petetud, oma reklaamitellijatele kui andunud kliendid. Näitavad statistikat, kus selgelt näha, kui paljud veebikülastajad kliendi märksõnaga otsingu tegid, mis siis, et tegelikult tegi otsingu Google. Ja kuigi tegelikult bouncesid kohale peibutatud otsijad vihaselt minema, ei saa keegi sellest teada. Kataloogi külastajate käitumine on kataloogi ärisaladus. Nagu ka reklaamikontakti hind sellise petetud-bouncenud külastajaga.

Loomulikult, iga korralik kataloog võtab kliendilt tõsise portsu raha, et nende andmed telefoniraamatusse sisse kirjutada. Ilmselt sealt jama peale hakkaski. Telefoniraamatuid ju enam ei osteta. Tõstke käsi (kommentaar blogisse või e-mail: info@klikivabrik.ee) kes on ostnud või saanud endale mõne 2008 aasta telefoniraamatu ja seda ka kasutab? Põhimõtteliselt vist piisabki tänapäeval kataloogiäri tegemiseks, kui trükkida täpselt nii palju telefoniraamatuid, kui müügimeestele kaasa andmiseks vaja on. Ülejäänu teevad ära osavad sitemap'i-kirjutajad.

Vähemalt täna õhtul veel oli Google täiega ära lollitatud.

Mis või kes on Neti ehk põrguvärava valvur


Kui uskuda EMOR-i statistikat, siis teab 893 000 eesti arvutikasutajat, et Neti on interneti peamine leht. Osaliselt neil ongi õigus, enamusel eestlaste browseritel on neti.ee avaleheks, mille kaudu minnakse ratesse, e-panka ja oma e-maile lugema. Vähemad teavad, et Neti oli sumerite põrguvärava valvur. Kaldun arvama, et neti.ee nimepaneku juures mõeldi küll rohkem inglisekeelsele sõnale „võrk” kui põrguväravatele, aga mõnes mõttes iseloomulik on sumeripärane nimi meie suurimale portaalile küll. Nii et selguse huvides on mul ettepanek kasutada portaali nimena „neti.ee” ja põrguvärava valvurina lihtsalt Neti.



Neti.ee on hea ja loogiline kataloogipuu, mis teenindab täielikult kasutajate navigatsioonilist vajadust. Ka infootsingu ülesandega tuleb ta suurepäraselt toime, otsing töötab kiiresti ja annab relevantseid tulemusi. Spetsialistid oskavad alati midagi norida ja neti.ee reageerib kiiresti. Igati hea uksehoidja. Ehk avaleht. Kuigi nime poolest loogilisem, ei saa avaleht.eu kuidagi vastu.

Siiski on üks arvutuskäik, millest ma täpselt aru ei saa. Postituse alguses viidatud TNS annab 2008/5 neti.ee külastajate arvuks 893 216 unikaalset külastajat. Samast EMOR-ist leiame, et Eestis on 1 164 777 elanikku (vanuses 6-74), neist 66% kasutavad internetti. Võrdlev %-arvutus ütleb, et netikasutajaid (nii interneti kui neti.ee mõttes) saaks maksimaalselt olemas olla 768 752.

Saan aru, et arvutusmetoodika erinevus ja cookie kasutamise küsimused. Meie mõõtmiste järgi keelab cookiesid 2,4% eesti internetikasutajatest. EMOR-i andmetes sisalduv vasturääkivus on aga üle 124 000 kasutaja nädalas. Vaevalt, et need saavad olla ainult cookie-keelajate või kustutajate korduvkasutused. Nii tihti nad nüüd ka cookiesid ei kustuta.

Neti.ee on igati hea reklaamikanal. Märksõnaotsing töötab hästi, tekstireklaamid ja bännerid toodavad uskumatult kõrge CTR-i. Kõike seda teab Neti.ee isegi ning sellest tulenevalt ka konkureerivatest reklaamikeskkondadest kordades kõrgem ühikuhind. Suur märgatavus ja kõrge click-rate ilmselt tasuvad ka paljude reklaamijate jaoks selle kõrgema hinna maksmise ära. Kes mõõta oskavad, neil on kindlasti olemas ka vastavad arvutused kliki ja actioni kohta. Kahjuks ei kiputa sedasorti infot eriti jagama, nii et oma kogemusega saame kõrvutada vaid kuulujutte.

Need kadunud 124 000 külastajat nädalas aga ei anna mulle rahu. Eesti oludes on see nii suur hulk külastajaid, et sait, mis saab 124 000 unikaalset visitori nädalas, kipuks juba absoluutsesse TOP-10 listi. Sellise külastajahulgaga suudaks iseseisvalt päris kenasti reklaami müüa. Seda on pea sama palju, kui Eesti Ekspressil lugejaskonda (mitte trükiarvu, mis on veel üle poole väiksem). Kuidas siis saab olla, et need külastajad neti.ee-l justnagu on olemas ja siis ei ole ka. Sellesama EMOR-i andmete järgi? Kas reklaamiostjad ikka saavad need külastajad kätte või mitte? Ja kui reklaamiostjad on nõus nende kadunud külastajate eest maksma, siis võiks nad samahästi ju maksta portaalile http://www.olematukylastaja.ee/ ?


Siit küsimus kõigile kolleegidele – kui palju maksab Eesti internetireklaamis klikk? Erinevates keskkondades, kui võimalik ja tõestatava statsiga. Kuulujutte oskame isegi välja mõelda.

Tuesday, January 29, 2008

Hoia alt, EMOR, Gemius tuleb!

Tegelikult on Gemius kohal juba ammu, kuid on seni üsna tagasihoidlikult kõrvalt vaadanud, kuidas Emor rehaga raha kokku tõmbab. Kohtusin täna kahe asjaliku härrasmehega, üks Eesti, teine Läti Gemiusest. Vaatasime nende veebisaitide külastajaanalüüsi andmebaasi, õigemini selle baasi vaatamiseks kirjutatud spetsiaalset browserit. Muljetavaldav. Vähemalt see versioon, mis antakse neile klientidele, kel pole kahju selle softi ja baasi kasutamiseks vajalik litsents soetada ning igakuist tasu maksta. Avalikult ja tasuta muidugi kuigi palju ei näidata, kuid elukutselistele reklaamiplaneerijatele peaks tasuline tööriist väga meeldima. Annab päris head tugipunktid muidu küllaltki kaootilises veebimaailmas orienteerumiseks. Mu jutt on jah reklaam Gemiusele, aga tehku siis Emor midagi sarnast ja lõpetagu saitide-meediaagentuuride nöörimine asjaga, mida turul juba tasuta saab.

Tegelikult on ainus sisuline, kuid reklaamitellija jaoks suur eelis, et Gemiuse baasis sisaldub lisaks GA ja Metrixi poolt tasuta pakutavatele andmetele (visitors, visits, pageview's, time on site, bounce rate jne) ka pisut sotsiaal-demograafilist profiili. Sugu, vanus, sissetulek ja muu selline. Mille alusel on väga mõnus (vähemalt teoreetiliselt) meediaplaani teha. Iseküsimus on muidugi, et kui saidi x külastajate hulgas tuvastatakse 56% mehi, siis kas see ongi koht, kus meestekaupu reklaamida ja mida teha siis, kui saitide külastatavus 45% ulatuses kattub...

Meetod, kuidas Gemius neid andmeid kogub, on lihtne: cookie + pop-up ankeet. Paljud on ehk juba näinud. Tahad, täidad ära, kui ei, klõpsad kinni. Samale cookiele ei näidata ankeeti enam niipea. Ma olen päris palju näinud, kuna ma kustutan küpsiseid sageli. Praeguseks on Eesti Gemiusel kogunenud juba tavalisest omnibussist suurusjärgu võrra rohkem vastanuid, mis vähemalt suuremate saitide puhul võiks juba statistiliselt tõest tulemust näitama hakata. Lätis olevat Gemiusel koguni üle 25 000 täidetud ankeedi. See tähendab, et pilt hakkab pikapeale täpseks minema ka saitidel, kellel on ütleme, vähem kui 2-3 tuhat unikaalset külastajat nädalas.

Tõsi, selle meetodi täpsuses võib alati kahelda. Paljud jõukamad inimesed ei viitsi ankeetide täitmisele aega raisata, IT-teadlikumad on pop-upid ära keelanud. Vabatahtlikke ankeete täidavad aga enamasti aktiivsed idioodid, kes parasjagu mõnda VoxPopuli tüüpi sissehelistamissaatesse löögile pole pääsenud. Või minusugused kaabakad, kes iga kord, kui mõni tüütu pop-up midagi küsib, endale uue erilise profiili välja mõtlevad. Viimati olin 14-aastane Narva tütarlaps, kes teenis üle 500 000 kr kuus ega olnud elus varem internetti kasutanud. Aga see selleks, enamus inimesi on ka veebis ausad ja siirad. Ja päris miljonäre on rahvastikus nagunii nii vähe, et statistiliselt on pilt täpne ka ilma nende ankeetideta. Või minu poolt nende asemel sisestatud miljoni-beibe andmetega. Parem ikka, kui mitte midagi.

Muidugi, Gemius küsib raha ka saitide käest, keda uuritakse. Tasu arvestatakse pageview-põhiselt. Tundub, et saidi kohta tuleb summa väiksem, kui Emoril, praegu kestab Gemiusel tasuta testimise periood. Poolakate plaan on lihtne - anda meediaplaneerijatele tööriist, millega nood võiks enamvähem lollikindlaid kampaaniaplaane koostada. Mugav on ju, kui saab projekti kaitsmisel alati autoriteetsele uuringule viidata. Kui meediaplaneerijad Gemiuse sots-dem profiili sööda alla neelavad ja sellest sõltuvusse satuvad, võib TNS emor asjad kokku pakkida.

Saidiomanikele omakorda tähendaks see, et tahad reklaamimüügiga raha teenida, alusta raha Gemiusele ära andmisest. Ehk kui sind pole Gemiuses, pole sul meediaagentuuri poolt vaadates ka saiti. Klikivabriku jaoks on see mõnevõrra probleem, et me ei saa ju liitunud saitidele teha kohustuseks püsikulu võtmist. Aga jätkame Gemiusega arutelu. Ehk on võimalik mingile kokkuleppele jõuda või saitide kulusid jagada.

Metrix kui tasuta list jääb igal juhul ainsaks õlekõrreks neile saitidele, kes põhimõtteliselt oma statsi avaldamise eest mitte midagi maksta ei taha.

Monday, January 28, 2008

Neste langetas tonnkilomeetri hinda 4 minutit.

Loeme ajalehest kütusehinna langusest. Artiklist võiks välja lugeda: „Tulenevalt hinnalangusest maailmaturul langesid hinnad ka meie tanklates. Neste langetas tonnkilomeetri hinda 4 minutit. Töötava mootoriga seisutunni hind langes aga 120 grammi.

Absurdne? Tanklast ostame ju ikka kütuseliitrit, mitte tonnkilomeetrit, seisutundi, sõidupäeva, abstraktset paagitäit või Varssavisse kohalejõudmist. Igaühe oma asi, palju ta sõiduk kütust kulutab või kuhu ta oma konkreetse paagitäiega jõuda tahab.

Ometi on toodud ühikud väga heaks illustratsiooniks sellele, mis toimub Eesti internetis. Õigemini internetireklaamis- ja turunduses. Mida kõike ostetakse ja müüakse! Reklaamipäeva. Ülikvaliteetset (aga mõõdetamatut) sihtgruppi. Kontakti. Klikki. Tehingut. Spämmi kõigile eesti mailiaadressidele. Lehevaatamist. Reklaamartiklit. Erilahendust. Otsimootori-tuuningut. Lihtsad arvutused ühiku hinna ja kuluefektiivsuse kohta (umbes nagu kütusekulu liitrit/100km) ei ole veel kuigi levinud.

Sellest ka suur segadus. Pioneerid räägivad juba veeb 2.0 kahepoolsetest turunduskanalitest (see on umbes, nagu läheks vesinikuautoga Statoili), kuid tavainimesed panevad alles esimesi e-erakuulutusi üles. Firmad on äraootaval seisukohal ja katsetavad ettevaatlikult väikeste summadega üht ja teist. Tihti ei saa arugi, kas tulemust oli või mitte.

Ühes ei kahtle keegi – veebiturunduse osakaal üldises turunduseelarves kasvab sama kiiresti kui inimeste internetis veedetud aeg. Kuidas e-turunduse kasvu aga hinnata, suunata ja efektiivselt ära kasutada, on paljude jaoks veel lahtine. Mis siis ikka. Seltsimees Leninit tsiteerides: koolitada, koolitada ja koolitada.

Küsige: (info@klikivabrik.ee) ja me vastame. Ja tunnistame ausalt, et Google on kuluefektiivsem kui Neti ning et mail2market on asjalikum kui roosa elevant. Muidugi ei unusta me oma teenust kiitmast. Sest kui lõpuks liitrihinna alusel ostma hakatakse, suudab igaüks ise välja arvutada, mis reklaamipäeva õige maksumus on.

Sunday, January 20, 2008

Kuidas kasutada blogi firma turunduses ja PR-s



Olin sõbraga poolteist tundi arutanud internetireklaami olemust ja võimalusi, kui ta ütles välja suure tõe: see on üks paras džungel, kus sind võidakse kiiresti nahka panna, aga kust võib ka suuri rikkusi leida. Eks ta nii ole jah. Lähed sinisilmselt džunglisse korvi ja eesmärgiga sealt raha korjata, oled varsti ilma nii korvist kui riietest. Hea kui hing sisse jääb. Aga banaane, puitu, kulda ja muud, mida hiljem rahaks vahetada, on džunglitest toonud nii mõnigi. Kõvemad mehed pole isegi teejuhi abi vajanud, enamus on siiski mõne rajaleidja teenuseid kasutanud. Turistid muidugi lähevad igale poole lennukiga ja (eriti, kui nad on Tallinnast) siis maksavad.

Klikivabriku asju ajades oleme kohtunud väga paljude erinevate inimestega, kes on küsinud veel rohkem erinevaid küsimusi. Ikka sellesama internetireklaami teemal. Lihtsamad küsimused, näiteks: „kui palju maksab üks klikk?” või „mitu erinevat inimest ma rate.ee kaudu kätte saan”, need suudame kohe ära vastata. Aga on ka keerulisemaid. Näiteks: „kuidas blogi oma firma turunduse ja PR-kanalina kasutada?”

Tegelikult on enamusele küsimustest veebis vastused olemas. Kasvõi meie blogi vanemaid postitusi lugedes. Keerulisematel juhtudel – meie blogi paremal serval olevate linkide kaudu saab päris targaks. Aga kogemus on näidanud, et otsimine ei ole eriti populaarne tegevus. Või siis ei viitsita juba olemasolevaid materjale lugeda. Samas, Marveti Pets küsib sellistele küsimustele vastamise eest 6000 kr inimese kohta ja paistab, et makstakse. Järelikult – dengi estj, uma ne nada.

Nii jõudsimegi järeldusele, et:
1. Soovitame inimestel, kes ise otsingut teha ei viitsi, Petsi poole pöörduda.
2. Headele sõpradele ja koostööpartneritele teeme sarnase koolituse ise, sõltuvalt sellest, kui head sõbrad või koostööpartnerid on, siis kasvõi tasuta.

Seega, kui tahate teada, kuidas blogi oma ettevõtte või organisatsiooni turunduses kõige paremini ära kasutada, kirjutage info@klikivabrik.ee, kui hea sõber/koostööpartner te olete. Ja meie vastame. Võimalik, et kunagi siiski paneme need koolitusmaterjalid ka siia üles. Kui keegi väljendab valmisolekut lugeda.
Täiendus 10.02:
Väga hea seletus, miks firmablogi asutamine ja pidamine on hea mõte, leidub. DT-blogis.