Monday, November 3, 2008

Kihistumine ja klassivahed Internetis

Teeme väikse osaluseksperimendi. Võta palun lahti oma Skype kontaktide nimekiri. Vaata seda 30 sekundi jooksul ja jäta võimalikult paljud inimesed meelde. Sulge Skype. Nüüd korda sama oma MSN (või ka rate.ee, mõne jututoa või muu suhtluskeskkonna) kontaktidega. Vahet märkasid?

Kui Skypes esineb suurem osa inimesi oma pärisnimedega, siis MSN-s kohtab kõikvõimalikke vähem või veel vähem vaimukaid varjunimesid, millest mõni parimal juhul annab vihje kasutaja soost või seksuaalsetest eelistustest. Seost reaalse isikuga mõnikord siiski teame, sageli aga suhtleme kellegi virtuaalse identiteediga. Millel tihti puudub igasugune seos tegeliku isikuga, kes sellelt kontolt vastab. Juhtub, et seda reaalset isikut polegi ning suhtlust üritab arendada robot. Samuti kohtab MSN-s oluliselt sagedamini tundmatuid ja identifitseerimatuid kõnetajaid kui Skypes. Ükskõik, kas kõnetajaks on robot või võõras varjunimi, sellise kõnetaja eesmärke pole tavaliselt kuigi raske läbi näha. Rohkem või vähem läbi lillede jõuab suhtluskaaslane kümnekonna repliigi vahetamise järel oma point’ini nagunii. Mis reeglina pole kõnetatavale kuigi suurt huvi pakkuv. Erinevalt Skypest, kus juba kontaktandmete vahetusel antakse enamasti aimu, kes või mis eesmärgil suhtlust alustada soovib.

Järeldus. Kui Skype on rohkem reaalsete inimeste avalik suhtluskeskkond ning leiab kasutust peamiselt töö-, hobi- või muudel seaduslikel ja ühiskondlikult heakskiidetud eesmärkidel, siis MSN on pisut nagu anonüümsete sotsiofiilide klubi, kus rohkem aktsepteeritakse mitteasjalikku plämaajamist, juhusuhtlust ja ajaraiskamist. Kas see tähendab, et suhtlusprogrammide ja -keskkondade püsikasutajaskondade homogeniseerumine on tekitanud Interneti kihistumise ja pannud aluse teatavate klasside tekkimisele? Kui nii, siis kas see kihistumine peegeldab ka tegelikkust või on ainult virtuaalne? Sellele küsimusele pole paraku nii lihtne vastata, sest usaldusväärseid andmeid ei suuda koguda ka kõige kallimad uuringufirmad. Jääb üle ainult hinnanguliselt öelda, et nii tõepoolest tundub ning et Skypes suhtlevad inimesed tõenäoliselt asjalikumate eesmärkidega, kui MSN-s. Ehk - teatav kihistumine tõepoolest eksisteerib. Seda muide üritavad mitmed reklaamiga raha teenivad internetikeskkonnad juba ammu väita, kinnitades näiteks, et: „meie saidil käib ainult kõige maksujõulisem ja ostuhimulisem osa elanikkonnast, reklaami siin”. Kuid veelkord, neid väiteid kinnitavaid sõltumatuid ning autoriteetseid uurimistulemusi meil täna ei ole.

Käesoleva eksperimendi viimane küsimus: millises suhtluskeskkonnas võib kohata suuremat osa sinu kontaktidest ja kus veedad ise kõige suurema osa oma veebiajast? Rate? Orkut? Facebook? LinkedIn? Oled märganud, et suhtlusprogrammi ja sotsiaalse võrgustiku vahel on teatavad seosed? Skype kasutajaid leiad peamiselt Facebookist ja LinkedIn’st, MSN aadresse vahetatakse teistes kohtades. On ju mingisugune virtuaalne klassisüsteem? Ütle mulle, kus on su sõbrad ja oledki sellega öelnud, kes oled sa ise.

Või on tegemist hoopis nähtusega, et asjalikud inimesed, kes tööpäeva jooksul LinkedIn kaudu leitud äripartneritega Skypes tõsiseid äriasju ajavad, kehastuvad aegajalt ümber anonüümseteks kommionudeks, kes pildihindamisportaali või MSN-i uusi vaba aja tutvusi otsima suunduvad? Kas ja miks see nii on, võiks keegi lausa kursuse- või diplomitööks uurida.

Thursday, September 11, 2008

Klikipettus – kas lihtne viis rikastumiseks ka Eestis?


Jälle on hakatud küsima, kas Klikivabrik vahendaks reklaame ka klikihinna (PPC) alusel. Tehniliselt pole meil mingit takistust, kuid poolteist aastat tagasi tegevust alustades pidasime PPC rakendamist eesti oludes enneaegseks. Analüüsisime selle reklaamimudeli uuesti läbi ning jäime ikkagi kahtlevale seisukohale. Kui väga tahetakse, võime vastavat tehnilist lahendust pakkuda, kuid ei saa võtta vastutust sel viisil saadavate klikkide kvaliteedi eest.

Põhjendan.

Klikihinna alusel reklaami ostmine tundub hea ja läbipaistev skeem. Aga ainult esmapilgul. Kujutleme kaubamaja, mis korraldab Hullud Päevad ja loodab saada nädalaga 20 000 lisaklienti. Kaubamaja tellib turundusfirmalt reklaamikampaania ning lubab töö eest maksta lisandunud ostjate arvu järgi, ütleme 15 krooni iga kauplusse toodud külastaja pealt. Nupukas turundaja aga lahendab ülesande järgmiselt:
1. palkab 100 juhutöölist, kellel palub erinevate uste kaudu siseneda kauplusse iga 10 minuti tagant ja seal pisut ringi vaadata, lubades igale kodanikule iga külastuse eest 10 krooni.
2. lepib sõjaväeosas kokku, et linnaloa saanud sõdurid viiakse bussiga kaubamaja ette ning kästakse enne linna minekut kaubamajja siseneda.
Võib-olla mõtleb turundaja veel mingeid vaimukaid sihtgruppe välja, aga tulemuseks on, et külastajad justnagu on olemas, kuid loodetud oste ei tehta. Kas kaubamaja peaks sellise reklaamikampaania eest maksma või on tegemist pettusega?

Klikipettus (click fraud) on üks internetipettuse vanemaid ja raskemini tuvastatavaid eriliike. Klikipettus tähendab, et reklaamidele, mille eest tellija tasub klikihinna (PPC) alusel, tekitatakse klikke, millel puudub tegelik huvi reklaamis pakutava toote või info vastu. Pole vahet, kas tühje klikke teevad reaalsed inimesed, automaatne skript või spetsiaalne programm, tegemist on raha välja petmisega reklaami tellijalt ning USA-s ja Suurbritannias on selline tegevus ametlikult kuritegelikuks kuulutatud.

Klikipetturid võivad mõnikord olla ka sellest otseselt tulu mitte saavad osapooled, näiteks reklaamitellija konkurendid, kes soovivad võistlejale majanduslikku kahju tekitada või lihtsalt huligaanid. Enamasti on klikipettuste taga siiski saidiomanikud ise või saidiomaniku ja reklaamiagentuuri koostööskeem. Internetis on levinud võrgustikud, kus osa PPC alusel reklaamitellijatelt võetud rahast antakse edasi inimestele, kes ette antud nimekirja alusel teatud saite külastavad ja seal vajalikele reklaamidele klikivad.

Klikipetturite tuvastamine on üsna keeruline ja kulukas tegevus, sest klikkijate identifitseerimiseks kasutatavate süsteemide äralollitamine on üsna lihtne. Soovija võib internetist leida tarkvara, mis aitab iga kliki järel IP-d uuendada, vahetab cookie-sid või teeb muid trikke. Tavaliselt pakub klikipettuse korraldaja vastava tarkvara ise välja, kuna teab kõige täpsemalt, millisel viisil konkreetses kampaanias unikaalseid klikke tuvastatakse.

Klikipettused on maailmas suur majandusharu. Suurte kampaaniate puhul võib ka 10% klikkide lisamine tähendada sadu tuhandeid dollareid teenimatut lisatulu. Alati leidub osavaid programmeerijaid, kes aitavad klikipetturitel tuvastussüsteemidest mööda hiilida ning alati jääb inimesi, kes ausa töö asemel on nõus paari sendi eest suvalisi reklaame klikkima.

Näiteks Google üks suurimaid peavalusid ongi (lisaks Youtube videobaasile uute kõvaketaste ostmisele) klikipetturitega võitlemine. Google AdWords ja AdSense toimivad klikipõhiselt. Ostes Googlest soodsa hinnaga klikke, loodab reklaamija, et tema e-poodi või kodulehele saabuvad ikka tõelised huvilised, mitte robotid või nobedate näppudega vaesed hiinlased. Lugege lepingut, mille Google sõlmib iga publisheriga ja kujutlege seda advokaatide armeed, kes kõigi nende miljonite lepingute täitmise ja järelvalvega tegeleb. Sellegipoolest lipsab palju väiksemaid pettusi läbi, politseisse ja kohtusse jõuavad vaid suuremad ja jultunumad juhtumid.

Eestis ei ole klikipettus veel kuriteoks kuulutatud. Samas, tehingud, mille käigus klient ostab klikke hinnaga 15 kr/klikk tekitavad saidiomanikele väga suure kiusatuse. Üks klikk ja õlu on käes! Arvutusülesanne: mitu korda minutis peaks klikipettur 15 kroonise klikihinnaga reklaamil klõpsima, et saada päevapalgaks 5000 kr?

Lisaks, väike klikipettus mõjub väga soodsalt reklaami CTR %-le. Server loeb ka „tühjad” klikid reklaami külastajateks ning klikipettusega „järele aidatud” reklaamid näitavad ausast reklaamist oluliselt kõrgemat CTR %-i. Teoreetiliselt peaksid kõik õnnelikud olema: reklaamiagentuur saab tellijale näidata suurt hulka klikke, saidi omanik saab lihtsa vaevaga lisatasu ja tellija usub, et on saanud hea kampaania. Aga kas ikka on?

Seega on käesolev jutt tegelikult tõehetke küsimus saidiomanikele: Kas klikite ise oma saidile paigutatud PPC põhisel reklaamil, kui olete kindel, et reklaami tellija sellest teada ei saa? Vihje: kui vastate „ei” nii et kõik seda usuvad, võite võita miljoni!

- - -

Mida siis teha, kuidas klikipettust ennetada, kuidas „tühje” klikke tuvastada ja mismoodi siis tegelikult kampaania efektiivsust mõõta, sellest järgmisel korral.

Pildil:
Keith Haringu poster: Andy Mouse Dollar Sign

Monday, September 1, 2008

Erilahenduste standardiseerimisest

Eesti veebireklaamiringkondades on moodi läinud uus sõna: „erilahendus”. See tähistab reeglina asja, mis ei mahu tavaliste reklaamiformaatide piiresse, vaid sealt välja trügib, piiksub, ekraanil ringi siblib või muul agressiivsel moel vaataja tähelepanu püüab tõmmata. Kuigi enamasti on erilahendus vaataja jaoks häiriv, ei saa eitada tõsiasja, et tõhus häirimine on üks arvestatavaid tähelepanu võitmise viise. Ja reklaamiklassikat tsiteerides: seda kassid ostaksid. Isegi vaatamata „eri”- hinnale. On nõudlus, leidub ka pakkujaid. Meeldiv on märgata, et erilahendusi on oma külgedele hakanud lubama sellisedki saidiomanikud, kes aasta tagasi deklareerisid, et see juhtub „ainult üle minu laiba!” Küllap on laibad leidnud paarile lisakroonile sobiva kasutusviisi. Positiivset on asjas aga palju, iga väiksemgi samm uuenduste suunas vähendab keskmist stagnatsioonitaset.

Kui universaalne saab olla unikaalne lahendus?

Erilahenduste efektiivsusest rääkides tuleb suurenevale märgatavusele miinusmärgiga lisada suurenevad käivituskulud. Inimtöö tunnid, mida erilahenduste saitidesse integreerimine endaga paratamatult kaasa toob. Erilahenduse tegemiseks ja käima panekuks kulub samapalju tööd, olgu tegemist suure portaali või väikse kodulehega. Kui kampaania toimubki ainult ühes-kahes suuremas portaalis, pole asi veel kõige hullem – kannatatakse ära. Kuid ühe erilahenduse käivitamine näiteks 20 erinevas keskkonnas tähendab 20 korda suurenevaid kulusid läbirääkimistele, reklaamide eri formaatidesse konverteerimisele ja laialisaatmisele, tähendab webmasterite supportimist, 20 tellimiskirja, 20 arvet, 20 raportit, 20 ülekannet ja palju muud. Kuid proovige kirjutada mõne kliendi eelarvesse „setup costs” reale 20 x 2 täiendavat töötundi! Väiksel turul võib liigsel „erilahendamisel” juhtuda sama, mis liigsel sihtgrupile keskendumisel – käivituskulu muutub suuremaks, kui meediapinna maksumus. Ja jällegi leitakse enamasti lihtsustatud lahendus, kliendile öeldakse: „teeme kampaania ainult 3 suuremas keskkonnas, sest ega seal ülejäänutes keegi nagunii ei käi” ning tore erilahendus ronibki ainult kolme suurema uudistelehe üksteiselt mahakirjutatud pealkirjade vahel. Aga trendiks on keskkondade diversifitseerumine ja reklaamiraha suundub järjest enam mid-tail saitidesse, kus pinnad ei ole reklaamidest (ükskõik, kas tavalistest või „eri”) veel nii küllastunud. Mis tähendab, et erilahendusedki peavad standardiseeruma. Vähemalt mingi piirini, et neid oleks võimalik mugavalt ja odavalt keskmistesse ja väikestesse keskkondadesse paigutada.

Klikivabriku unikaalsus seisneb standardiseerimises

Klikivabrik on reklaamide saitidesse paigutamise logistika sedavõrd standardiseerinud, et probleem ei ole ka 100 saidi üheaegne kampaaniasse kaasamine. Pärast paljusid küsimustele vastamisi ja arutelusid oleme otsustanud, et anname survele järele ning hakkame samuti „erilahendusi” pakkuma. Tõsi, et me seda efektiivselt saaksime teha, tuleb ka need erilahendused mingite standardite raamesse suruda, et saaksime neid automaatselt edastada, monitoorida ja raporteerida. Tegeleme. Kohtusime hiljuti asjalike härrasmeestega ettevõttest Eyewonder, mis üritab leida keskteed „erilahenduste” ja standardiseeritud rich-media reklaamide vahel. Tõsi, nende lahendused ei suuda hinna poolest veel võistelda kohalike põlve otsas tehtud bänneritega, kuid võimaldavad piisavat standardiseerimist ja automatiseerimist, et jääda odavamaks 20 saidiga suhtlemisest. Kohe, kui oleme vajalikud lepingud kõigi osapooltega läbi rääkinud ja alla kirjutanud, võib hakata pakkumisi küsima. Seniks aga andke meile teada, millist hüper-super erilahendust teie ostaksite?

Thursday, August 14, 2008

Hurraa, sõda!


Tankid pöörasid paremale! Hukkunud on 15 000 inimest! TÄIENDATUD!!! Nüüd pöörasid tankid vasakule! Hukkunuid on tegelikult 30 000! Jääge meie kanalile, lisa on tulemas! Taustaks ikka needsamad kaadrid. Tuli, veri, pisarad.

Sõda kui show, kõlab ju jubedalt? Ent turvalisest kaugusest, hästi toodetud reportaažide vahendusel on ju närvekõditav olümpiamängude vahele ka midagi tõelist vaadata. Actionit, kus doping on lubatud. Võitlust, kus teisele kohale tulnud osaleja ei saa sportlasküla spaasse puhkama minna. Meediale on sõda hea aeg. Eriti selline sõda, mis käib käegakatsutavas kauguses, tuttavate osapoolte vahel. Lisaks laiendatud uudistesaadetele toodetakse sõja-erisaateid, sõja-erilehed on olemas Postimehel ja Delfil. Kui parasjagu uudist ei ole, siis imetakse see kuskilt välja, mõni prominent ikka kellegi peale näpuga näitas. Ja show goes on. Nagu esireas oleks piletid, võta popkorn ja koola ning naudi.

Inimestel on õigus infot saada, põhjendavad peatoimetajad. Inimesed tahavad teada, selgitavad produtsendid. Muidugi. Ja sõjaõuduste kõrvale tahavad inimesed ikka ju kaubanduslikke teadaandeid lugeda. Et millisest pangast sõjalaenu võtta või mis lennukompanii pileteid sõjapiirkonnas veel saadaval on. Sõda on ideaalne meediasündmus, vaatajareitingud tõusevad. Ning reklaamid jätkuvad ka "inimestel-on-õigus-teada" sõjameedias. Võitluses auditooriumi ja reklaamiraha pärast on iga võte hea, sõda on sõda. Ja ega's reklaamijad NII täpselt ka vaata, millest need vaatajanumbrid koosnevad, silmapaar on fikseeritud, järelikult - reklaamikanal toimib.

Kas sina tahad oma toote reklaami värske laibapildi kõrvale? Lisa on tulemas!

Monday, August 11, 2008

Massireklaam või täpselt sihitud kampaania?

Eelmise @-turunduse teemalise postituse kommentaarid, eriti aga Rando skeptiline küsimus olid nii inspireerivad, et alustanud kommentaari kirjutamisest, jõudsin eraldi postituseni.

Eestikeelne tarbijaskond on nii kitsas, et siin ei saa ühegi kanali puhul massikampaaniast üldse rääkida. Praktiliselt on ka kogu Eestit katva kampaania puhul tegemist väga kitsa sihtgrupikampaaniaga, sihtgrupi tunnuseks eesti keel (või elukoht Eestis).

Kui hakata seda väikest auditooriumi veel mingi spetsiifilisema tunnuse alusel splittima, selgub väga kiiresti, et täpsele sihtgrupile suunatud kampaania maksumus läheneb kogu Eestit katva kampaania maksumusele. Vaadakem, millise osa moodustavad meil kogu reklaamikampaania eelarvest copy-, disaini-, tootmis- ja korraldustööd. Eesti oludes suurte kampaaniate kogu meediaost kokku (TV, OD, print, raadio, @, btl jne) on suurusjärgus 0,5 Meek. Ainuüksi korraliku teleklipi tootmine maksab alates 300 Keek. Lisaks peavad kampaania eelarves olema kõikvõimalikud muud korralduslikud tööd, ilma milleta pole kampaania võimalik. Kusjuures ma ei räägi praegu üldse eelnevast turunduslikust tööst, mille peab keegi juba enne kampaania käivitamise otsust ära teinud olema.

Internetis on tootmiskulud loomulikult väiksemad, aga samuti on väiksemad ka meediaostu mahud, vähemalt Eestis. Näiteks Ukrainas on minimaalne internetimeedia ost 10 000 USD, kusjuures korraldus- ja tootmistööd maksavad ukraina palgataseme juures oluliselt vähem kui Eestis.

Mida kitsamaks piiratakse kampaania sihtgrupp, seda rohkem lisandub ettevalmistus-, planeerimis- ja korraldustöid. Kitsamale grupile suunatud meediaostu mahu vähenedes tekib kergesti olukord, kus korralduslike tööde maht eelarves ületab meediaostu mahu. Et see kliendile reeglina ei meeldi, leiutatakse mitmesugust trikitamist, peidetakse korraldustööde kulud meediaostu hindadesse või tehakse tootmine „tasuta”. Mis viib loomulikult kvaliteedi langusele või osade tööde tegematajätmisele. Rääkimata korrektse analüüsi puudumisest, mida enamasti üldse ei tehta, kuna ühe korraliku EMOR-i uuringu maksumus ületab märkimisväärselt näiteks keskmise Eesti internetikampaania meediaostu eelarve.

Nii ongi loogiline, et olukorras, kus reklaamija peab valima, kas teha sama raha eest hästi sihitud kampaania 10 000 sihtgrupi liikmele või "massikampaania" 500 000 inimesele, valitakse viimane, lootuses, et äkki sealt näkkab absoluutarvudes rohkem kliente. Millega ma ei taha õigustada „massikampaaniate” tegemist või vähendada täpsema sihtgrupi määratlemise vajadust. Lihtsalt reaalne olukord on meil täna selline.

Tahate mõnd näidet? Kahjuks ei või konkreetsete klientide nimesid nimetada. Aga igaüks võib oma kogemustest meenutada. Näiteks, kui paljudel juhtudel on loobutud venekeelse kampaania tegemisest, kuna tõlke-, adopteerimis- ja korraldustööd osutuvad kliendile üle jõu käivateks?

Monday, July 28, 2008

Hapukurgihooaeg @-turunduses

Tänu Kuldarile, kes palaval suveajal @-turunduse teemat soojas hoiab! Omast kogemusest võin lisada, et kuigi küsijate ootused on kõrged, tõmbab matemaatika neile tihti külma duši kaela. Nagu Kuldar ei osanud tuua näiteks ühtki suurepärast e-mailikampaaniat, ei meenu mulle ühtki edukat viral-, youtube- või blogiturunduslikku lugu. PC ja Maci konfliktile ehitatud vaimukad lühilood ehk välja arvatud. Kokakoola-mentosekokteili case’i, mida mitmed @-turunduse gurud juba aastaid tohutu eduloona esitlevad, on E-äri konverentside külastajad mitu korda kuulnud, kuid küsimusele, kuidas midagi sarnast oma kampaanias korrata, vastab lektor tavaliselt: olge loovad. Lihtne öelda, raske teha. Nagu ka Margus Kuldari blogi kommentaaris mainis, on tulemuse saavutamiseks vaja wow-efekti. See tähendab, et copy või AD peab tegema niivõrd kõva teose, et see muu müra hulgast eredalt välja paistaks. Vahet pole, kas efekti tekitab hea idee, vaimukas visual või mõni muu trikk, mingi kõva konks peab kampaanias olema. Tavaliselt seda ei sünni ja tulemuseks on kordumatu copy stiilis: „osta meie toode, saada meile SMS-ga veel raha ja võid võita mingit nänni …”

Ei vaidle, et sellised kampaaniad töötavad tänu massiivsele tele- ja outdoor-toetusele jätkuvalt hästi, kuid unistus, et kõik kes reklaamisõnumit internetis näevad, sellel ka klikivad – või veel enam – sõpradele edasi saadavad, jääbki unistuseks. Teeme lihtsa arvutuse. Eestis on ümardatult 800 000 internetikasutajat. Tehes neile kampaania, mis võtab massikampaania kohta ülihea CTR-i 0,1%, saame tavakampaania võimalikuks tulemuseks 800 unikaalset klikki. Muidugi, suhtelist CTR-i saab kõrgemaks ajada mitmesuguste trikkidega, kuid siis juhtub tavaliselt üks kahest:
1. sihtgrupp muutub nii kitsaks, et absoluutarvudes jääb efektiivsete kontaktide arv kaduvväikeseks;
2. klikkima meelitatakse ka suur hulk inimesi, kes tegelikult seda ei plaaninud teha, kellel pole pakutava toote vastu mingit huvi ning kes landingpage’lt kohe edasi bounce’vad.

Et paremat tulemust saavutada, seisab turundaja ees pisut keerulisem loovülesanne, kui otsus, mida SMS-saatjate vahel välja loosida. Ega see väga lihtne polegi, arvestades, kui erinevad on inimeste loomulik sensatsioonihimu ja sõnumid, mille vahel turundaja valima peab. PC ja Maci vahele juba algselt installitud konflikt on heaks (kuigi erandlikuks) näiteks.

Friday, May 30, 2008

Kasumivaba veeb 2.0 ehk kas blogimine on mõttetu tegevus?

Kuldar kirjutab, kuidas veeb 2.0 ei too raha. Ma nimetaks olukorda Marveti sündroomi ellurakendumiseks. Liiga kaugele ette vaadates võib komistada otse jalge ees olevale takistusele või mitte märgata kraavi, mis on tegelikkuse ja tulevikuunistuse vahel. Ja kui selle helesinise unistusega tegeledes tänapäev tähelepanuta jätta, võib kõht päris kiiresti tühjaks minna.

Pikaajalise blogijana pean tunnistama, et pole sellega kuigi rikkaks saanud. Mõned artiklid ja kolumnid olen blogi abil siiski suutnud müüa. Skype on suhtlemisel ja sidekulude vähendamisel kõvasti abiks olnud ja firma blogi on aidanud paljudele küsimustele vastates pika kirjatöö asemel ainult linkimisega hakkama saada.

Imetlen riskikapitaliste, kes veedavad Orkutis või Facebookis tunde, et aru saada, millest seal kasum peaks tekkima. Tõenäoliselt kasutavad need soliidsed härrasmehed püüdlikult ka kõiki muid veeb 2.0 ja 3.0 startupe, et võimalikult varakult ära aimata, millest raha võiks tekkima hakata. Seni veel ei ole hakanud. Muidugi, leidub üksikuid näiteid blogijatest, kes teenivad nädalase kõva kirjutamisega tuhandeid dollareid või reklaamileidudest, mis Youtubes tohutu tasuta auditooriumi on haaranud. Kuid need on üksikud terad pimeda kanakarja seas, enamus nokib tühja.

Täna teevad veebis reeglina raha (ma ei mõtle aktsiamulle, vaid reaalset tegevuskasumit) ikkagi üsna konservatiivsed veeb 1.0 lahendused. Reklaamitellijad, tavaäri e-rakenduste kasutajad ja muud, kes veebiteenustele käivet tekitavad, on ettevaatlikud inimesed ega vaimustu karjakaupa utoopilistest kelladest-viledest. Mis ei tähenda, et need, kes vaimustuvad, kuidagi imelikud oleksid. Kunagi pidasid korralikud hobusemehed veidrikeks ka neid, kes tossavate ja plärisevate ilma-hobuseta-vankritega sõita üritasid.

Kuni uued ärimudelid selguvad, teeb suur hulk katsetajaid kõvasti tasuta tööd või raiskab investorite raha. Aga nii on see alati olnud. Tark ei torma, vaid valib juba äraproovitud lahenduste hulgast selliseid, mille töökindlusele võib äriplaani üles ehitada.

PS! Marvet on hea sõber, koolivend ja vingemaid visioonimehi, keda isiklikult tunnen, nii et no hard feelings, Pets. Tavainimestele soovitaks siiski lugeda Petsi 5 a taguseid kirjutisi, need hakkavad mainstreamile just aktuaalseks muutuma.